See sügis oli haukarõõmu täis. Minu suve teises pooles valminud kullikorv püüdis neid ühe teise järel kinni. See rõõm oligi vähemalt sügise suurune.

See koolivaba aja haukajaht ei olnud niisama sügisrõõm. Igale haukale pandi linnurõngas jalga ja lasti vabana jälle ringi lendama.

Noor ja kuumavereline noor emahaugas oli suures vanas pesukorvis kinni ja ootas oma rõngapanekut. Tuli veel üks sügissaadik, metsavaht ise ja rõngapanek võis alata.

Haugas pandi suure kodukase all selili ja ühtäkki olid tema mustade küünistega kollased jalad mul põskedes kinni. Metsavahi kiired liigutused päästsid mu hauka küüsist ja linnurõngas sai talle lõpuks jalga pandud.

Ehmatusega pääsenud haukapüüdja silitas küünejälgi kummagil põsel ja oli õnnelik, et silmad pähe terveks jäid. Haugas oli lõpuks vabaduseks valmis ja lendas jõeäärsesse metsa oma sügisteed.

Mina katsusin veel nädal aega küünistearme oma näos. Teinekord olin targem, et haukal on pikad jalad, teravad küünised ja kartmatu meel end kaitsta.

Neeruti, 1988.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta