Minu varesel oli oma maailm. Oma päevad veetis ta enamasti üksinda askeldades. Harva kui saime kahekesi koos tegutseda. See noorlinnust üles kasvatatud vares on minu seltsiline. Ma ei jäta seda vaid enese teada.

Suveks sai temast suur lind, kel täiskasvanud linnu sulestik seljas ja kes pidevalt minu kodu lähedal askeldas. Lõuna paiku ta sättis end aiapostile või õunapuuoksale ja tukastas niimoodi tunni või poolteist. Niimoodi saingi teada, et minu varesel on kombeks lõunauinakut pidada.

Selle teadmisega kõndisin mõni aeg ringi, ennast targemaks pidades kui varasemalt. Ühest päevast alates tahtsin veelgi targem olla. Nimelt hakkas huvitama, kas ka teistel varestel on kombeks lõuna ajal uinak pidada või mitte.

Need teised varesed olid ainult pealtnäha minu koduse varese moodi, kuid võibolla käituvad metsas üles kasvanud linnud teisiti. Huvi vareste lõunauinakute vastu oli suur. Ajasin nende jälgi igal pool, kus need linnud päeval oma aega veetsid.

Lõpuks saingi tõdemuse omanikuks. Varestel teevad lõuna paiku tõesti väike vahepausi, kus nad pisut aega magades puhkavad. Niimoodi teevad suvised varesed. Lõuna ajal saabub tunnikeseks varesevaikus ja peale lõunat läheb vareste maailmas kõik tuntud rada pidi edasi. Siis kui kosutav lõunauinak möödas on.

Neeruti, 1982.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta