Koduõppe mõistega kokkupuutudes tekib inimestel tavaliselt ettekujutus koduõppest kui meditsiinilisest paratamatusest. Koduõpe tervislikel põhjustel on tõepoolest üks võimalus, kuid on ka teine - koduõpe vanema soovil.

Koduõpe vanema soovil ühendab endas nii vabadust kui ka vastutust. Kogu koduõppega seonduv (õppematerjalid, finantseerimine, õpitulemused jne) on lapsevanema kanda. Samas annab see aga lapsevanemale küllaltki vabad käed otsustamaks, kuidas kooliprogramm omandada.

„Kool on selleks, et seal käia, mitte selleks, et seal mitte käia.” Nii väidavad skeptikud. Miks aga ikkagi õpib Eestis ligi sada last vabatahtlikult kodus?

Koduõppele jätmise ajendiks on sageli rahulolematus kooliga, seda näiteks seetõttu, et kool on keskendunud klassiga töötamisele, mitte lapse kui indiviidi õpetamisele. Vastupidiselt koolile toimub kodus õppetöö paindlikult ja iga päev omanäoliselt, arvestades konkreetse lapse võimete ja huvidega. Lapsega arvestav õppetöö kindlustab kooliga võrreldes enam õpitava omandamise ja pikemas perspektiivis oskuse ja soovi õppida.

Laur-Juhan Luuk (17)

„Koduõpe esimene eelis ongi minu arvates sellega kaasnev individuaalsus ning kes ikka  last paremini tunnevad, kui tema vanemad. Samuti on väga mugav õpilasele valikuvõimalus, mis tähendab põhimõtteliselt, et jääb lapse öelda, millal ja mida õpitakse. Sellise korraga ongi ju loomulik, et noor omandab oma teadmisi meelsamini ja seetõttu ka paremini. Mõnus on ka hommikuti kaua magada.”

Autor: Kadri Tammar, Tartu Ülikooli haridusteaduskonna üliõpilane