Mägedest on leida paljutki. Võimalust, et neist otsingutest üks maailmarekord sünnib, seda mulle 1989 aasta kevad kohe ei rääkinud. Ometi olin hoolas ja tähelepanelik. Tahtsin kõik maastikukaitseala viupesad üles otsida.

Kolme sooja kuu jooksul see ka õnnestus. Patermäe ainult mulle tuttav pesaüllatus oli asustatud viupesa.

Kuresöödi oosil oli kuuses viupesa ja seegi asustatud. Sinijärve raba otsas avastasin külgoksal uue pesa. Kiisa oosil oli kases pesa ja pojad sees. Metsavahiaia taga kuuses ilutses päris uus pesa ja sealgi viud üleval tiirlemas. Ämmamäe künkal kaseotsas olid jälle omanikud sees ja nii ka Pariisi tee ääres pesa kuuses.

Vana uudismaalagendiku servas jälle viud männis oma pesa kohendanud ja Hobujärve ääres oosil kases pesa asustatud. Nii sündis üks omamoodi maailmarekord.

Väiksel kaitsealal üheksa paari märtsilinde pesitsemas. See otsimise tulemus oligi ilmarekord, sest väike kaitseala on väga mitmekesise maastikuga ja meelitab viud sinna kokku. Kuna neid Neeruti maastikukaitsealale kokku kolm korda rohkem mahub kui tavaliselt, siis see oligi see üllatus, mis otsijat tabas.

Üllatusterohke kaitseala kinkis maailmale oma rekordi, et 1272 hektaril üheksa paari viusid elas ja seda järjest kahel aastal-1989 ja 1990. Mina kui pesade leidja olingi see, kes rekordi kirja pani ja ei kusagil mujal ilmas ei oleseni veel leitud nii palju viupesi nii lähestikku.

Neeruti, 1986-1990.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!