Kahe allika vahele ehitasid Palmse nunnad kunagi kloostrimõisa.

Sinna, kuhu hilisem pärismõisnik päriselt mõisa rajas. Inimesed, kes seal tänapäeval jalutavad, vaatavad sätendavate silmadega allikaid ja üks tegelik tõde jäi palju kordi minu lahti rääkida.

Võtsin grupi enda ümber või seljataha ja läksin ühe maa sees oleva augu juurde, mis mõisasüdamest pisut eemal. Sinna kaob kevadine suurvesi ja ilmub alles mõisahäärberi juures kahel pool härrastemaja välja.

Palmse karstiauguks seda kohta kutsuti ja nii ka mina temast rääkisin. Alati teenisin selle väikse käiguga aplausi välja ja omad plusspunktid samuti.

Need viimased, mis alati vajalikud on, kui sa ei taha olla lihtsalt rääkija, vaid giid, kes kõiki auke ja fakte uuele inimrühmale avab.

Palmse, 1996-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!