Kalevipoja jutud saatsid mind juba siis, kui iseendastki väiksem kord olin. Need lugulaulud, mida kooliski pidin pähe õppima, meeldisid mulle ja ise ka imestasin, et kui hästi nad meelde jäid.
- Marek Vahula lood
- 3. september 2021
Neerutimaised Kalevipoja jutud olid paljud elust maha loetud ehk lihtsalt ära kuulatud. Ja neid jutte oli piisavalt palju ja nad tegid mind selle suure mehe moodi.
Aasta 2003 suvel ilmus üles mägedesse Eesjärve kaldale Kalevipoeg ise. Selline kivine ja suure mõõgaga, kelle süles istutakse ja seal fotokaamera ees poseeritakse. Vahel ajab see suur mees suure üksinduse minust eemale.
Nii tegid seda tema eeposejutud juba aastakümneid tagasi ja nüüd teeb ta seda ise, sest kahejalgseid seal rahutul maastikul vähe ringi liikumas on. See üksik kahe jalaga mees on tema üks suurimaid sõpru ja sõprust uueks tegemas käib ta kivist kangelase enda juures.
Kooliaja üks väheseid häid lugemusi oli minu elus eepos Kalevipoeg. Selle eestlaste kauneima lugulaulu kangelase moodi tahtsin ma ise vahel olla ja kui mul see vahel ei õnnestu, siis lähen ise kivist mehe juurde lohutust otsima.
Neeruti, 2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
