Laukasoo sügis ei olnudki minu meele päralt, pisut vaikne ja väsinud. Temas oli sookurehüüdeid ja veel rändlinnukisa.

Ja leitud karurada kah veel. Karu jäljed rabaturbas olid karuraja alguseks. Siis oli ta istet võtnud ja jõhvikaid ahnitsenud. End tagumiku peal edasi lohistades karuraja siia ilma sünnitanud.

Karu pole eriti virk loom. Pidavat vahelgi laiskuse all kannatama, näiteks kuus kuud talveund magades. Ja see, et ta end jõhvikal olles püsti ei viitsi alati ajada, räägib ka omas keeles midagi.

Karurada siin ja seal said sügiseseks minu uueks tarkuseks. See, mida sügiselgi taga otsin, kuigi laiskus siis mullegi vahel sisse poeb. Ja karurada mööda kõndides tuleb targa looduse tunne sisse, sest mitte iga loom sellist rada endast maha ei jäta pehmesse rabapinnasesse.

Laukasoos karuradadel, 1991-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!