Samal ajal kui eestlased pidasid jaanipäeva, pani ringkonnakohus Haagis Hollandi riigile kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2020. aastaks vähemalt 25% võrreldes 1990. aasta tasemega. Senise poliitika tulemusel oleks see vaid 17%. Ligi 900 Hollandi kodanikku, eesotsas hagi esitanud keskkonnaorganisatiooni Urgendaga, kaebas 2013. aastal oma riigi kohtusse. Nad leidsid, et Holland ei tee piisavalt kliimamuutuse peatamiseks.

Hagi on huvitav mitmel põhjusel. Näiteks oli selle aluseks inimõigused ja riigi hoolsuskohustus kaitsta oma kodanikke, siinkohal kliimamuutuse mõjude eest. Riigis, millest suur osa jääks meretaseme tõustes vee alla, on see hirm ka õigustatud. Hagis toetuti asitõenditena rahvusvahelise kliimapaneeli raportitele, kus tuuakse välja vajalik 25–40% kasvuhoonegaaside heite vähendamine. Raporti autorite hinnangul on see hädavajalik, et vältida n-ö ohtlikku globaalse keskmise õhutemperatuuri tõusu 2 °C võrra. Oluline on ehk seegi, et kohus ei pidanud oluliseks tõsiasja, et Hollandi panus kliimamuutuse põhjustamisse globaalselt on võrreldes suuremate tööstusriikidega üsna väike. Põhjenduseks toodi riigi enda kohustus mitte kahju tekitada.

Lisaks sellele, et lahend on pretsedendiks paljudele teistele juhtumitele tulevikus, on see esimene kord maailmas, kui kohus on riiki juriidiliselt kohustanud kliimamuutusega tegelema. Hollandi riigile jääb õigus otsus edasi riigikohtusse kaevata. Praegu pole veel kindel, millised on riigi edasised sammud ja kuidas ettenähtud eesmärgini plaanitakse jõuda.

Juristid ja kohtunikud kui uued aktivistid

Juriste ei kujutata tavaliselt eriti emotsionaalsete inimestena. Üks 886 hagejast ja ise juristiharidusega Femke Wijdekop, kes sajakonna „kaasvõitjaga“ Haagi kohtusaalis istus, ütles et inimesed hoidsid otsuse ajal kätest kinni. Pärast otsuse teatavakstegemist olid paljudel, sealhulgas advokaatidel pisarad silmis. See polnud vaid üks edukas kohtulahend, see oli lootuskiir, et kodanikel siiski on võimalik oma riigi poliitikat suunata. 

FOTO: facebook.com/Urgenda

Juhtivadvokaat Roger Cox on öelnud, et tema kui isa ja muretseva kodaniku jaoks on see olnud loomulik ja ka isiklik põhjus ning see hetk kohturuumis oli tema jaoks väga emotsionaalne.

Kevadel Hollandi ajalehele Trouw tehtud intervjuus ütles riigikohtu kohtujurist Jaap Spier, et kohtulahendid on ehk ainuke viis murda läbi poliitmaastikul valitsevast kliimamuutuse-apaatiast. Ta lisas, et kohtunikud ei pea selleks olema aktivistid, vaid lihtsalt olema avatud olemasolevaid seadusi õigesti kasutama.

Õiguse kasutamine keskkonna eest võitlemisel ei ole tegelikult midagi uut. Hollandist on pärit veel teinegi kohtulahend, kus Shell mõisteti viiest süüdistusest ühes süüdi oma tegevuse eest Nigeerias. See juhtum oli eriline seetõttu, et esimest korda võeti Euroopa firma kohtu abil vastutusele oma emamaal tegevuse eest väljaspool Euroopat.

2013. aastal alguse saanud Euroopa kodanikualgatuse „Lõpetame ökotsiidi Euroopas“ idee oli samuti, et riike ja ettevõtteid oleks võimalik otse kohtutes vastutusele võtta, võttes ka aluseks riikide hoolsuskohustuse oma kodanike ees looduse kaitsmisel.

Kas midagi taolist oleks võimalik ka Eestis?

Hollandile sarnast hagi on ette valmistamas belglased, kes on kokku saanud juba üle 8000 toetaja. Ka Norras, Austrias, Iirimaal, Austraalias, Brasiilias, Inglismaal olevat mõtted selles suunas liikumas. Arvestades Eesti valitsuse viimaseid samme põlevkivienergeetika jätkuval eelistamise suunal, kas oleks ka meil võimalik samamoodi oma riigilt nn kliimaõigust nõuda?

TÜ õigusteaduskonna keskkonnaõiguse lektor Kaarel Relve nendib siinkohal, et Eesti olukord on mõnevõrra erinev, kuna kliimakonventsiooni baasaastaga (1990) võrreldes oleme me erinevalt Hollandist oma eesmärgid juba saavutanud. Aastatel 1990–2011 olid Eesti heitkogused vähenenud 48,31% (tulenevalt iseseisvumisega seotud majanduslikest muudatustest), seega sama argumenti me kasutada ei saaks. Küll aga ei tähenda see, et antud lahend meie keskkonnaõigust kuidagi mõjutada ei võiks.

Samas ütleb Relve, et meil on ka teisi võimalusi seoses põlevkivi kaevandamisega riigilt teistsugust käitumist nõuda. Näiteks toob ta kohtulahendi aastast 2004, kui Eesti Roheline Liikumine kaebas kohtusse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi. Hagi aluseks oli Eesti põlevkivienergeetika tegevuskava võimaliku keskkonnamõju hindamata jätmine.

Kohtulahendid ei pruugi muidugi alati kohe praktikasse kanduda ja mõju avaldada, kuid õigusloomel on siiski võime meie süsteeme ja mõtteviise muuta. Võime siin kasvõi mõelda suitsetamise keelustamise peale ja kuidas see sotsiaalseid norme muutnud on. Ning see juhtum näitab, et kodanikel on siiski võimalus oma hääl kuuldavaks teha asjades, mis meile olulised on.

Hollandlased said oma 900 hagejat kokku avaliku üleskutse peale, belglaste praegu kestvat protsessi toetatakse ühisrahastuse abil. Kas meil Eestimaal oleks ka aeg kohtus taastuvenergeetikale ümberorienteerumist nõuda?