Meie, läänemaailma kodanike ökoloogiline jalalälg on meeletult suur. Tänapäeva elu normaalseks osaks on saanud sage lendamine, uute asjade kokku ostmine ja muude hüvede tarbimine – raha eest saab ju kõike. Sööme toitu, mis on toodud kaugelt ja kasvatatud vaesemate riikide elanike tühja kõhu arvelt. Me ei soovi eriti näha rikutud ookeane, hiigelprügimägesid ega kuulda pidevast vee, õhu ja toiduainete saastamisest. Nii pigistame tihti silmad kinni ja tarbime edasi. On tabavalt öeldud, et eestlaste loodusearmastus lõpeb kaubamajas ja lennujaamas.

Koroonakriis on teinud asja veelgi raskemaks ja segasemaks. Hiljuti maksis Saksamaa valitsus üheksa miljardit eurot kompensatsiooni lennufirmale Lufthansa, ilma mingeid tingimusi esitamata, lihtsalt niisama. Ometi teame, et lennukid on tänapäeva maailmas ühed suurimad keskkonna saastajad – Euroopas põhjustab lennuliiklus 15% kogu saastest. Koroonakriisi ettekäändeks tuues lükkavad paljud riigid praegu loodushoiu- ja tasaarengu programme edasi kaugesse tulevikku – eest ära. Mõni riigipea (mainigem siin neist tuntumaid - Trumpi ja Putinit) ei pööra ökoloogilistele probleemidele aga üldse tähelepanu.

Mis on tasaareng (inglise keeles degrowth)? Tasaarengus on majanduskasvu asemel esikohal kõigi heaolu, tervis, mõtestatud elu võrdsemas ühiskonnas ja puhtamas looduskeskkonnas. See saavutatakse eelkõige tarbimise vähendamise kaudu. Lõputu majanduskasv pole ju niikuinii võimalik.

Sageli on väidetud, et tasa-areng tähendab elukvaliteedi langust ja GDP vähenemist, aga tegelikkuses see ei pruugi nii olla. Lihtsalt majanduslik tulu tuleks teistest allikatest – selle asemel, et ekspansiivselt kulutada maailma loodusvarasid ja tootmist pidevalt suurendada. Majanduslikud ambitsioonid tekitavad sotsiaalseid probleeme. Agressiivne majanduspoliitika käib arengumaades sageli käsikäes terrori ja vägivallaga.

Kuidas säilitada elamisväärne maailm? Kuidas luua võrdsemad tingimused kõigile? Mida saaksime meie teha selleks, et meie lapselapsed oleksid meile tänulikud puhta elukeskkonna ja hea elu eest? Nende küsimuste üle arutlemiseks korraldati Austrias digitaalne rahvusvaheline konverents Degrowth Vienna 2020 - Strategies for Social-Ecological Transformation.

Et need teemad on olulised, seda näitab juba see, et konverentsile registreerus üle 4000 inimese kõikjalt maailmast. Nende hulgas oli loodus-, ühiskonna- ja majandusteadlasi, poliitikuid, meedikuid, põllumehi ja teisi oma eriala asjatundjaid, kodanikuliikumiste aktiviste ja lihtsalt huvilisi.

Tasaarengu-konverentse on korraldatud ka varem – kohale on tulnud kuulsad teadlased, kes on pidanud tarku ja huvitavaid ettekandeid. Aga kõlanud ideed on jäänud tavaliselt vaid kitsasse seltskonda ringlema. Teadusel on oluline ülesanne tasa-arengus. Oleme ju kõik hingepõhjas nõus, et teadlaste arvamust peaks rohkem arvestama. Aga tavainimene nendest asjadest sageli ei kuule.

Viini konverentsil jagasid oma kogemusi ka need inimesed, kel oma kogukonnas on õnnestunud läbi viia suuri muutusi: näiteks Kopenhageni ühisköögis keedetakse vanadekodudele ja lasteasutustele mahetoitu, mille tooraine tuleb kohalikelt talunikelt ning see annab omakorda tööd paljudele kohalikele elanikele. Inimesed on tervemad ja õnnelikumad ning raha läheb kogukonda tagasi.

 

Selleks, et midagi muutuks, peavad uued ideed jõudma paljude inimesteni. Oluline on kuulata erinevate maailma paikade kogemusi ja arvamusi. Peaksime ehk kasutusele võtma (isegi radikaalsed) strateegiad, et nõrgemate õigusi kaitsta. Nõrgemate hulka kuuluvad (peale vaesemate rahvaste) ka keskkond ja loodus. Tähtis on ka see, et teaksime üksteise tegemistest ja toetaksime üksteist. Siis saame üheskoos teha õigeid valikuid.

Konverentsil jagati palju huvitavaid ideid, kuidas praegust olukorda parandada. Eriti selgelt jäi kõlama mõte, et peaks rohkem kasutama kohalikke väiketootjaid, toetama neid, kes keskkonda vähem mürgitavad ja on jätkusuutlikud. Oleme sattunud majanduses surnud ringi – vaja on üha rohkem odavat kraami, sest palju näljaseid suid on vaja ära toita, odavus tuleb aga kemikaalide ja mürkide kasutamise, elukeskkonna saastamise arvelt.

Üks tasaarengu toetajate pakutud majandusmudel on sõõrik-majandus (inglise keeles doughnut economics) . See mudel paigutab inimtegevuse justkui sõõrikusse, kahe piiri – planetaarse ja sotsiaalse piiri vahele. Alumisest piirist allpool ootavad meid nälg, tervisehädad ja vaesus, ülempiiriks on aga meie maakera ökoloogiline lagi, millest üleminek tooks kaasa ökoloogilise ja ka sotsiaalse katastroofi.

Üks välja pakutud idee on ka 21-tunnine töönädal. Selle kehtestamisel lõppeks korraga nii ületöötamine kui tööpuudus ning väheneks tarbetute asjade tootmine. Palju tänapäeva Lääne tervisehädasid tuleb ju tööstressist, inimestel pole aega oma perekonna ega hobide jaoks. Lühem töönädal lahendaks palju probleeme. Rahulikum ja õnnelikum inimene oleks ka parem (kaas)kodanik. Kuidas aga veenda riike sellele üle minema?

Välja on pakutud veel kodanikupalka (inglise keeles UBI – unconditional basic income). See on igale kodanikule makstav raha, mille suurus pole seotud tema palgaga ega muude varadega. Kodanikupalk suurendaks ühiskonnas võrdsust. Inimesed tunneksid end turvalisemalt, pööraksid rohkem tähelepanu enesearengule ja keskkonna heaolule, tarbimine lihtsalt tarbimise pärast väheneks.

Juba praegu on näha, et hea elu ei jää igavesti kestma. Teame ka, et poliitikute ja majandusjuhtide peale ei saa lootma jääda. Kuidas saame meie, tavalised inimesed, aidata kaasa muutustele? Alata võiks iseendast ja väikestest asjadest. Muutes iseennast ja oma harjumusi, muudame vähehaaval ka maailma. Kõigepealt võiksime üritada vähem lennata (vaata stay-grounded.org), vähem uusi asju osta ja vähem liha süüa.  

Kas me alati küsime, kust tuleb meie toit? Kui kallis on olnud selle transport ja kes seda kasvatab? Kes ja millest on valmistanud meie rõivad? Kas oleme valmis tekitama vähem prügi, olema duši all lühemat aega, sööma rohkem kohalikku toitu? Ja kas järgmistel valimistel küsime ikka igalt kandidaadilt: mida teed sina selleks, et meie kaunis elukeskkond ja ka inimkond säiliks?

* Viini ülikooli professor Ulrich Brand jagab majandusstrateegiad kolme rühma: (a) autoritaarne, anti-ökoloogiline (á la Trump ja Bolsonaro); (b) autoritaarne ja uusliberaalne rohekapitalism (kasutab erinevate ettekäänetel fossiilseid kütuseid, hüved kuhjuvad väheste äravalitute kätte); (c) progressiivne rohekapitalism (kasutab uuenevaid energia-allikaid, kaasab kodanikualgatusi ja -liikumisi, loob aluse võrdsemale elukorraldusele).