Kohtume Kaspariga ühe tööpäeva hommikul Tartu südalinnas, seame end mugavalt sisse kohvikus ja tellime jääkohvi. Taamal kostub Autovabaduse Puiestee päeva alguse sagimine ja juba on esimesed lapsedki platsis, kelle kilked kaiguvad üle vanalinna.

Kaspar Alev on põline tartlane. Tartu Linnavalitsuses töötab ta juba 2009. aastast saati, esmalt linnavarade osakonnas analüütikuna ja käesolevast aastast juba äsja loodud ruumiloome osakonnas kliimaspetsialistina. Kasparil on majanduskraad Tartu Ülikoolist ja magistrikraadi Tallinna Tehnikaülikoolist tööstusökoloogia erialal. Vabal ajal tegeleb ta crossfit’i ja rannavõrkpalliga ning tema armas kollane kass on ta kolleegidele tänu pandeemia-aja veebikoosolekutele juba lähedalt tuttavaks saanud.

 

Millised on kliimaspetsialisti ülesanded?

 

Järgmise kümne aasta jooksul ennekõike Tartu uue energia- ja kliimakava („Tartu energia 2030“) elluviimine ja selle elluviimise jälgimine. See ei ole muidugi ainult minu ülesanne, kuna kliimakaval on palju külgesid alates energeetikast ja lõpetades liikuvusega ning selle jaoks on meil osakonnas ka oma spetsialistid. Oma osa tööst moodustavad ka välisprojektid ja suvel oleme tegelenud ka Autovabaduse Puiesteega. Tõttöelda pole veel kliimakavasse jõudnud süveneda, muud tööd on väga palju olnud.

 

Aga miks on ikkagi Tartule kliimaspetsialisti vaja?

 

Kuna meie kliimakava teemad on nii mitmekülgsed – kava pole isegi linnavalitsuse osakondade ülene, kuivõrd terve linna ülene – ja seetõttu on vaja, et vastutus ei hajuks ära. Peab olema üks inimene, kes hoiab fookust.
 

Kas ka teistes omavalitsustes võiksid kliimaspetsialistid olla?
 

Tallinn tegeleb oma kliimakava elluviimisega, aga eraldi spetsialisti neil vist ei ole, olen Eesti ainus. Minu ametikoha olemasolu sõltub omavalitsuse ambitsioonidest – kui omavalitsus tahab rohepöörde lainel tegutseda, initsiatiivi võtta ning sündmustest ja trendidest natuke ees olla, siis peaks kindlasti olema. Ka väikestes omavalitsustes.

 

Mis inspireeris sind sellisele ametipostile kandideerima?
 

Eelkõige see, et ma olen üks Tartu kliimakava autoritest. Enne kliimaspetsialisti ametikohta moodustas suure osa mu tööst kliimakava kirjutamine, tutvustamine ja esitlemine nii avalikkusele kui linnavolikogule. Kuna ma panustasin sinna nii palju, tundus see samm loomuliku jätkuna.

 
Miks on kliimateemad sulle nii südamelähedased?
 

Need on hästi huvitavad. Kõige südamelähedasem külg kliimakavast on mulle renoveerimine ehk inimese kodu ja elukeskkonna parandamine. Et kõigil oleksid head, meeldivad, tervislikud kodud.
 

Oleme juba mitu korda maininud Tartu uut energia- ja kliimakava. Miks on omavalitsusel sellist kava vaja?
 

Kliimamuutustega võitlemine on paratamatus – selle võitluse vastu ei tasu võidelda. Pigem tuleb võtta initsiatiiv ja mõelda, kuidas oma linna ja inimeste elu paremaks teha. Võimalusi selleks on nii palju, kui usin olla. Kliimakava on ka üks võimalus, kus endale oma linna ja linna inimeste elu parandavad eesmärgid ja tegevused kirja panna. Puhtbürokraatlikel kaalutlustel on see dokument ka heaks aluseks igasuguste toetuste taotlemiseks.
 

Mis on su hinnangul Eesti suurim lähituleviku kliimaprobleem?
 

Olgugi et kliimamõjud on Eestis võrdlemisi leebed – pehmemad talved, rohkem sademeid, kuumalained –, on maailmas palju muret tekitavaid trende. See aasta nägime, kuidas USAs Portlandis sulasid trammiliinid ära ja Kanadas küündis temperatuur ligi 50 kraadini, need on pretsedendid. Teadlasi teeb murelikuks, et me ei mõista kuumalaineid ega tea täpselt, kuidas nad tekivad. Teadlastel on suur hirm, et me oleme mingisuguse lävendi ületanud, kus eriti ekstreemsed kuumalained võivad muutuda tavaliseks. Olgugi et Eestis on tänavune suvi väga ilus, teeb murelikuks, kas ka meil võiks midagi sarnast lähitulevikus aset leida.
 

Milline on suurima potentsiaaliga tulevikutehnoloogia kliimamuutustega võitlemiseks?
 

Tehnoloogia meid ei päästa, me peame ikka ise oma käitumist muutma. Samas investeeringud taastuvenergiasse ja näiteks vesinikutehnoloogiasse on väga olulised. Vesinik on hea energia salvestaja ja kasutusel transpordis, samas Eestis pole minu teada riiklikul tasemel isegi vesinikukava, mistõttu oleme ülejäänud Euroopast selles osas veidi maas. Vesinikbusside järele on hetkel maailmas väga suur nõudlus, näiteks niisama piloteerimiseks või testimiseks ühte bussi enne 2027. aastat osta ei saa.
 

Mida saaks iga Bioneeri lugeja ära teha, et sul tulevikus tööd vähem oleks?
 

Kui nad on tartlased, siis liituda meie kogukondliku kokkuleppega1. Igapäevaselt võiksid kõik sõita rohkem rattaga, see ei nõua midagi peale ratta ja tahte. Tartlased võiksid külastada ka Autovabaduse Puiesteed ja selle rajamise põhimõtetest nagu korralik prügi sorteerimine, ühekordsete pakendite vältimine jmt ka oma igapäevaelus eeskuju võtta.
 


 1Tartu energia- ja kliimakava „Tartu energia 2030“ raames planeeritud kogukondliku kokkuleppega liitujad võtavad endale kohustuse aidata kaasa energia- ja kliimakavas seatud eesmärkide saavutamisele. Kokkuleppe eestvedajaks ja eeskuju näitajaks on Tartu Linnavalitsus, kes seab endale eesmärgiks tarbida aastaks 2024 oma ja allasutuste tegevustest taastuvatest allikatest pärit energiat. Kogukondliku kokkuleppe ulatus, eesmärgid ja tegevused täpsustatakse leppe käigus.