Kõige suurem kasvuhoonegaaside emiteerija on seni olnud Ameerika Ühendriigid, kuid prognooside kohaselt ületavad Hiina emissioonid USA omi juba lähiaastatail. Järgnevad Euroopa Liit (EL 25), Venemaa ja Hiina (vt. tabel 3.1). Kuigi paljud riigid on alla kirjutanud ja ka ratifitseerinud Kyoto protokolli, on emissioonid alates 1997. aastast kasvanud. Mõned riigid on küll saavutanud oma sihi, kuid globaalselt on kasvuhoonegaaside emissioonid selges tõsutrendis.

Et riikide rahvastikud ei ole ühesuurused, on erinevate riikide võrdlemiseks vaja teada kasvuhoonegaaside emissioone ühe elaniku kohta. Nii joonistub selgelt välja ka erinevate riikide energiasäästlikkus.

Austraalia per capita emissioonid on väga suured, sest suurem osa Austraalia elektrienergiast toodetakse kivisütt põletavates elektrijaamades. Per capita emissioonide kohta saab rohkem informatsiooni Pew Center on Global Climate Change'i aruandest.[1]

Vaidlusi tekitab imporditud kaupade tootmisel tekkinud emissioonide arvestamine. Mitmed riigid impordivad suure osa oma tarbekaupadest suurtest tootjariikides nagu Hiina. See tekitab küsimuse kumma riigi arvele peaks emissioonid kirjutama, kas tootjariigi või importija?

Shui Bini ja Robert Harrise poolt läbiviidud uuringu kohaselt oleks viimasel juhul Ühendriikide emissioonid 6% võrra suuremad.[2] Hiinas toodetud odavaid kaupu armastab ka Euroopa tarbija ning hinnanguliselt oleks imporditud kaupade emissioonide arvestamisel Suurbritannia süsihappegaasi emissioonid ligi 4% suuremad.

Sektorid

Energia tootmine ja transpordisektor on süsinidioksiidi emissioonide osas ühed kõige suurema osakaaluga sektorid ning nende kasvus ei ole lähiajal langust näha. Üha rohkem energiat tarbivas Hiinas avatakse iga nädal mõni uus elektrijaam, kusjuures enamik neist saavad oma energia kivisöe põletamise teel. Hiina plaanib lähitulevikus ehitada lisaks olemaseolevatele veel 500 kivisöeelektrijaama [3]

Ka transpordi osakaal on üsna suur ulatudes 14 protsendini kasvuhoonegaaside arvestuses ning 19 protsendini süsihappegaasi arvestuses vt. joonis 4.1). Viimaste aastate majanduskasvuga on suurenenud ka isiklike autode arv ja nendega läbitud vahemaa.

Ka Eestis ei ole enam harvad juhud, kus peres on enam kui üks auto. Odavlennufirmade esilekerkimise ja üleüldise lennupiletite hinnalanguse tõttu on tunduvalt kasvanud ka lennundussektori poolt emiteeritud kasvuhoonegaaside hulk. Kusjuures lennundus- ja laevandussektorid ei ole kohustatud emissioone vähendama, sest need on väljaspool Kyoto protokolli emissiooniarvestust.[4]

Metaani ja lämmastikoksiidi emissioonide taga on peamiselt põllumajandus ning maakasutusest tingitud tegevused. Üsna palju kasvuhoonegaase lisab fossiilkütuste jaotusvõrk ja ümbertöötlemine kasutatavateks kütusteks.


Viited:

1. Baumer, Kevin; Pershing, Jonathan (Pew Center on Climate Change), "Climate Data: Insights and Observations", 2004
2. ScienceDaily, "Trade Imbalance Shifts US Carbon Emissions To China, Boosts Global Total", 01.12.2005, saadud: 07.07.2007
3. lk. 290, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
4. lk. 36, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006


Avaldatud tekst on neljas osa Kristjan Velbri raamatust: "Globaalne soojenemine ja kliimamuutused".

Kristjan Velbri blogi asub aadressil: maakond.blogspot.com


Loe teisi Kristjan Velbri kirjutisi:

1. KRISTJAN VELBRI: Globaalne soojenemine ja kliimamuutused

2. KRISTJAN VELBRI: Kasvuhooneefekt ja kasvuhoonegaasid

3. KRISTJAN VELBRI: Maavälised tegurid kliima kujunemisel

4. KRISTJAN VELBRI: Kasvuhoonegaaside emiteerijad

5. KRISTJAN VELBRI: Süsisniku ringlus

6. KRISTJAN VELBRI: Temperatuuri mõõtmine ja arvutamine

7. KRISTJAN VELBRI: Kliimamudelid

8. KRISTJAN VELBRI: Temperatuur ja sademed

9. KRISTJAN VELBRI: Tormid ja ekstreemne ilm

10. KRISTJAN VELBRI: Maailmamere veetaseme tõus ja ookeanide hapestumine

11. KRISTJAN VELBRI: Liustikud ja polaaralad

12. KRISTJAN VELBRI: Veemasside liikumine

13. KRISTJAN VELBRI: Ökosüsteemid ja põllumajandus

14. KRISTJAN VELBRI: Amazonase vihmamets