Käisin ära. Muinasjutus. Eestimaal, muidugi. Rakke lähistel on üks vahva paekarjääri järvekene, mis pakkus meie perele juba aastaid suuri spaanaudinguid. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, kuidas talvitusid minu lemmiksupluspaiga veed, kas nad on ka paremas seisus, kui neid sügisest mäletan.

Valgedest kividest seinte ja treppidega looduslik bassein sobis suurepäraselt hüppamiseks ja kaprivärviline vesi tekitas Vahemerepuhkuse tunde. Eelmise, palava suve lõpus hakkas esimest korda vetesisestel kividel kihama elustik. Nagu veealused pokud turritasid kivimättad omi habemeid. Pisut isegi õudne vaatepilt oli, rääkimata sellest, et vesi ei paistnud enam kübetki läbi. Nüüd siis olid veed kevadiselt karged ja puhtamad küll, aga habetunud tondid ei olnud kuhugi kadunud. Ega ma siis teagi, mis veega suve jooksul juhtuma hakkab.

Muidu on seal vahva. Kõrvulukustav konnakontsert, mida eelmisel aastal salvestada püüdsin, ei olnud veel lahti läinud. Linnud olid üsna vagusi, vaid üks käoke kauge metsa tagant kostus kõrvu nagu lohutuseks. Korjasin kullalilli - kullerkuppe ja hingasin sisse toomingaid ning kirsiõisi, mis sealsamas lähistel, vanas talukohas ikka veel lootusrikkalt õitsesid.

Oleksin pidanud sisse hingama ka ... hobust. Jah, te lugesite õigesti, - hobust! Aga süda jättis seda vana veolooma nähes kolm lööki vahele ja ma ei saanud autot õigel ajal pidama. Tagasi ei hakanud pöörama. Oleksin siiski pidanud. Hingamise pärast. Mõtlete nüüd, et kuidas on siis võimalik, maainimene, loomaarst veel pealegi, et ... ta ei ole siis hobust enam pikka aega näinud, või?

Muidugi olen. Aga mitte sellist! Tegu oli ehtsa hobusega minu lapsepõlvest! Niisugune, jässakas ja loomulik, nosis teine lauda ette seotuna suupistet, endale taha rakendatud ... pehmete kummidega (moodsamas keeles siis rehvidega) käru. Eriline käru! Tavaline käru, kuhu saab koormasse panna nii heinu kui ka lapsi. Sellise pehmerattalisega oli iseäranis hea sõita. Ma mäletan!

Kolinat oli ka palju vähem, sai helisemisele keskenduda. Oleksin pidanud minema ja hingama hobust, nüüd jääb mulle vaid igatsus hinge karjuma. Ja mõtlen kurbusega tänapäeva lastele, kes iialgi oma maavanemate juures enam taolisi pärisasju tunda ei saa.

Kojusõites tundsin, et ... ma enam ei armastagi kodu. Selles tillukeses mõttes ei armasta, et minu kodu ja mina armastan. Nüüd on pigem nii, et ... tee ise ongi see, mida ma armastan. Ma viibin oma teel ja armastus on minu mõtete sees kogu aeg justkui kodus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, - kõikjal on kellegi kodu ja ma armastan, et seal see on. Minu vaade, kuhu ta enda ka ei pööraks, - ikka näeb ta vaid seda ilu ja elu, mida armastada. Ma armastangi seda, mida näen ja eriliselt armastan Valgust, kes näitab.

Koerust läbisõites tabas mind aga ootamatu gravitatsioonipuhang ning ma tegin kaltsuka ees peatuse. Ostsin enesele nagu kuusele külgeriputamiseks hunniku värvilisi ehtekesi. Küllap tahtis minugi hing õitsele puhkeda nagu loodus. Täiesti ootamatult leidsin enesele selleks suveks ka kindlasti parima võimaliku ja hästi kokkusobituva rõivakomplekti, meeldivama, kui oleksin osanud soovida või ette kujutadagi. Mulle on stiilirõivaid peaaegu võimatu leida, sest et olen ebastandardne nii kaalult kui maitselt. Kõige tipuks graviteerisin enesesse füüsilisel kujul ka kõik selle rosolje, mille ma homsele tööpäevale mõeldes olin valmis ostnud.