Juunis lõpetas mitukümmend noort oma õppeaasta SINA programmis. Sellest, mida osalejad oma algatuse juhtimisest kõige rohkem õppisid, kirjutavad Kairi Krus, Katrin Laanet ja Kati Pino.

Artikli pealkiri kõlab nagu mõni onu Remuse jutt või nagu ülepingutatud James Bondi imitatsioon, aga me lubame, et sel kõigel on mõte, ja nagu ikka, selgub see alles loo lõpus.

SINA pilootaasta 11 algatusest tegutses kaks Viljandis, üks Haapsalus ja ülejäänud Tallinnas. Pealinnas olid osalejateks peamiselt keskkoolinoored, teised paistsid aga silma just sellega, et projekte vedasid kaheksanda ja üheksanda klassi õpilased.

Kogusime SINA-noortelt mõtteid selle kohta, mida oma algatuse loomise ja juhtimise kogemus andis. Kuidas nad nüüd näevad nii sotsiaalset ettevõtlust kui kolmandat sektorit laiemalt? Eelkõige figureerivad siin loos Annika Voksepp (Recycle), Britta Tarvis (FoorumTe:) ja Katriin Laanet (FoorumTe:).

Paljude jaoks oli SINA-s osalemine esimene kord vastutada projekti läbiviimise eest ja üldse olla ühiskondlikult aktiivne. Nii ei osatud alul arvatagi, kui suurt pühendumust ja tugevat meeskonda see nõuab. Annika leidis, et väljakutse oli juba tiimis kohtumisaegade klapitamine. Suurimaks proovikiviks peeti inimeste kaasamist ning algatuse reklaamimist (täiskasvanutele kõlab see kahtlaselt tuttavalt, eks).

Näiteks TaRikoti projekti puhul oli raskusi hästi toimima saada koostööd pensionäridega, kes aitasid neid õmblemise juures; Recycle’i moeklubi korraldatud töötubadesse oli seevastu raske leida osalejaid. Seda kogemust jagab ka Britta: „Mind üllatas see, et võrdlemisi keeruline on jõuda noorteni, kes peaksid just olema hästi avatud ja tahtma kõike proovida.“

Noored algatajad olid ise küll entusiastlikud ja veendunud, et nende projekt on ühiskonnas vajalik, kuid oskust teisi kaasata tuli veel arendada. “Kui tunned, et oled andnud endast kõik algatuse õnnestumiseks, ning nähes, et see ei pruugi olla piisav, võib hetkeks kaduda eestvedamise soov,” selgitas Katriin lähemalt. Britta arvates aitab sellistest hetkedest üle saada hea meeskonnatöö, mis viib sihile.

Tee seda, mis tiivustab

Mis võiks aga olla see asi, mida sellest kogemusest kaasa võtta lisaks praktilistele eestvedamise nippidele? Katriini arvates sai juurde indu, et midagi veel proovida. Britta sõnul kasvas soov leida enda jaoks see tegevus, mis tõesti tiivustab: “Minu puhul muutus mõnes mõttes maailmavaade – usun, et ma saan alati hakkama, kui ma vaid soovin seda. Kui ma tahan, et mul oleks hea ja õnnelik elu, siis ei pea tingimata näiteks ülikooli minema, kuigi ühiskonna surve selle sammu astumiseks on suur. Näen, et ma saan ise kujundada oma elu.“

Mitmed SINA vilistlased plaanivad tulevikuski olla seotud ühiskondlike organisatsioonidega. Mõtteid, mida ära teha, on juba praeguseks kogunenud üsna palju.

Viis ilunippi, mida noored plaanivad kolmandas sektoris ära proovida:

•          Tõsta teadlikkust! Kolmanda sektori kohta teavad noored väga vähe – kodanikuühiskonnaga seoses meenub vaid, et õpikus oli selle kohta kirjas pikk ja lohisev definitsioon. Olles aga ise proovinud ja uurinud, mida see valdkond endas sisaldab, näevad nad, et kolmandal sektoril on oi-kui-palju potentsiaali olla noorte seas märgatavalt hinnatum.

•          Vaata iseennast ja oma tegevust kõrvalt! Pingsalt oma ülesannetega tegeledes on oht selle kõige sisse ära kaduda. N-ö välisvaatlus toob uusi ideid ja vaatenurki, aitab oma tegevust paremini hinnata ja kujundada.

•          Ole avatud! Avatus teistele valdkondadele, uutele inimestele ja ideedele hoiab mõtte erksa ja pilgu värskena.

•          Ole uhke iseenda ja oma tegevuse üle! Kui ise häbened ja tunned end alaväärsena, siis ei oska ka teised su tegevust ja olemasolu hinnata.

•          Ole järjekindel! Kasvata nagu puu vaikselt ringe juurde, ära püüa samme vahele jätta ja liiga kiiresti tippu tõusta. Liigu pigem vaikselt nagu kilpkonn. Eesmärgiga kilpkonn.

Allikas: Hea Kodanik