Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur Leeli Amon sõidab vähemalt kord aastas geoloogilistele välitöödele, viimasel ajal Venemaale. “Kui koroonaviiruse tõttu takistusi ei tule, tahan veel sel suvel Novosibirski oblastisse puurima minna,” loodab Eesti teadlane, kes otsib maapõuest taimejäänuseid.

Leeli Amon on oma silmaga näinud maapõuest välja kaevatud mammutiluid, neid on mõnel väljakaevamisel saanud isegi nii palju, et mikrobuss läheb ürgsete elukate säilmeid triiki täis. Aga Amonil on neil ekspeditsioonidel ajada oma rida. „Mammutitega mina ei tegele, mina otsin hoopis floorat,” kinnitab ta.

Ehkki mammutiluu kõlab tunduvalt suurejoonelisemalt kui väike seemneke, on just taimede maailm see, mis teda huvitab. „Mulle on taimed alati meeldinud. Meil olid bakalaureuseõppes väga head botaanika õppejõud, kes oskasid minus äratada armastuse taimede vastu,” kinnitab Amon. „Aga mina lähenen sellele maailmale paleoökoloogilisest nurgast – tegelen mineviku taimestiku rekonstrueerimise ehk taastuletamisega.”

Labida ja kühvliga 50 000 aasta taha

Kui geoloogid otsivad maapõuest maavarasid, arheoloogid muistiseid, siis Leeli Amon otsib taimeosiseid ja seemneid. „Taimed on keskkonnaspetsiifilised, nad kasvavad kindlates kohtades ja neile sobivas kliimas. Kui kliima muutub, muutub ka taimestik, kuid maapõu talletab endas iidsed taimejäänused, mida uurides saab kindlaks teha selle piirkonna klimaatilise ajaloo,” räägib teadlane. Tema sõnul on taimed väga tänuväärt uurimismaterjal. „Näiteks kui taime seeme on sattunud langedes hapnikuvaesesse keskkonda, siis ta säilib kümneid tuhandeid aastaid.“

Taimejäänuste otsimiseks ei pea ennast tingimata mitme meetri sügavusele maa sisse kaevama. Amon kasutab spetsiaalseid puure, aga kõik oleneb objektist. Ta on käinud ka sellisel ekspeditsioonil, kus töötati Novosibirski oblastis asuva jõe ääres ning seal tuli jõepaljandilt labida ja kühvliga setet koguda. Taimeosiste eraldamiseks võeti appi tihedad sõelad ja edasi uuriti saadud materjali – seemneid, okkaid, puukooretükke - juba laboris. „Kõik see tuleb pesta, puhastada, sorteerida ja siis määrata, millega tegu ning ühtlasi dateerida, kui vana materjaliga tegu võib olla. Selleks kasutame radiosüsinikumeetodit, millega on võimalik määrata orgaanilise päritoluga süsinikku sisaldavate materjalide vanust ligi 50 000 aasta tagusest ajast,“ kirjeldab paleoökoloog tööprotsessi.

Taimejäänused ennustavad tulevikku

Selleks aga, et saaks kokku pildi, mis kaevamise asukohas kas 30 000 või 50 000 aastat tagasi toimus, kes seal elasid, milline oli taimestik, teevad teadlased koostööd. Näiteks 2018. aastal oli Amon Siberis Voltšija Griva väljakaevamistel. Sel ajal, kui Vene teadlased Tomski ülikooli juhitaval ekspeditsioonil uurisid mammutiluid ning rekonstrueerisid ürgsete loomade eluviisi, oli rühma kuulunud eestlanna ülesandeks teha kindlaks, millised taimed samal ajal seal piirkonnas kasvasid.

Nii ongi tegu nagu suure piltmõistatusega, kuhu erinevad teadlased tükid sisse sobitavad. „Välitöö on alles esimene etapp, edasi läheme oma proovidega laboritesse laiali ja kulub kuid, isegi aasta, enne kui saame esimesed järeldused teha. Vahetame materjale, koondame teadmised, kes mida suudab enda proovide pealt öelda. Siis saame kokku kirjutada oma arvamuse.“

 Sel viisil kaugesse minevikku vaatamine ei teeni ainult ajaloolist huvi. Taimestiku muutumine ajas, reageerimine klimaatilistele muutustele, taimestiku tsoonide vaheldumine aitab näha Maa võimalikku tulevikku. „Meie anname kliimateadlastele materjali, mille põhjal saavad nemad kalibreerida oma mudeleid. Nii saab prognoosida tulevasi keskkonnamuutuseid mineviku näidete põhjal,  liikide migreerumist, klimaatiliste tsoonide muutumist,“ selgitab Amon ja julgustab ka noori maapõueressursside erialasid valima, sest töö on mitmekülgne ja noored spetsialistid võetakse kõikjal avasüli vastu.

Põhjus, miks ta viimastel aastatel just Venemaal ekspeditsioonidel käib, peitub selles, et suurel laial idanaabril on suured massiivid ja läbi uurimata alad. Kunagi loodab ta naasta veel ka Põhja-Ameerikasse. „Ma töötasin 5 kuud idarannikul, puurisime mitmel pool. Kui kunagi jälle piirid lahti, tahan sõita materjali juurde võtma. Augustisse oli aga planeeritud päris uus uurimisretk Novosibirski oblastisse, et uurida sealse maastiku muutumist viimase 15 000 aasta jooksul,“ tutvustab naine plaane, mis koroonaviiruse leviku tõttu praegu veel lõplikult  paigas pole.

Kliimasoojenemises pole midagi uut

Kas kodune Eesti ei paku üldse huvi? Leeli Amon kinnitab, et ta on uurinud ka Eesti taimestiku muutumist ja näidanud taimejäänuste põhjal, kuidas pärast mandrijää taandumist arktiline taimestik aja jooksul taandus.

„Eestis on viimase 14 000 aastaga taimestik muutnud selliselt, et alguses olid tundraliigid, siis metsastumine. Oli periood, mil Eestis kasvasid  laialehised metsad, nüüd oleme jälle mõõdukamalt jahedamas  segametsavööndis.“

Inimesena, kes näeb Maal toimunut kümnete tuhandete aastate taha, teab ta, et on olnud palju külmemaid ja palju soojemaid perioode. „Kliima soojenemine pole iseenesest midagi uut, teame seda maapõue uurijatena kindlalt väita. Praegune olukord on aga omapärane seetõttu, et esmakordselt on võimalik, et kliimamuutuste taga on oma osa inimtegevusel; varem on seda alati põhjustanud looduslikud faktorid.“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta