Eelmise sajandi algul elas selles majas, tegelikult vanas saunas, soliidne härra Luik, kes jättis siit ilmast lahkudes majale oma nime. Uhkest nimest hoolimata polnud Luige talu saatus teab mis roosiline. Juba jõudis ta pisut lagunedagi, enne kui pärast Esimest maailmasõda asusid saunikusse elama Päärn ja Helena Ameerikas.

Noorpaar ehitas majakese endale ilusaks koduks ümber 1923. aastal. Ning nüüd, pärast aastaid  kestnud linnaelu, kolis Luige tallu Päärni ja Helena lapselaps Margus Ameerikas koos abikaasa Illega. Endine korter-kodu jäeti kahele täiskasvanud pojale.

Kuigi Margus käib iga päev linnas tööl, ollakse Luige talus end nii koduselt sisse seatud, et linna tagasi ei kipu siit enam kumbki.

Kodu kui muuseum

Öeldakse, et oleviku mõistmiseks ja tuleviku nägemiseks on vaja tunda minevikku. Luige talus ringi vaadates on näha, et perenaine Ille hoiab seda mõtet au sees: maja on täidetud eri ajastutest pärit esemetega, millele Ille on uue elu andnud ja mil kõigil oleks justkui jutustada oma päris vana lugu.

«Maja ehitamine kestis kolm aastat. Asju aga hakkasin ostma juba siis, kui mehed maja restaureerimisega algust tegid,» sõnab Ille.

Ille meenutab, kui pungil koli täis olid nende endise kodu kelder ja garaaž ning kuidas Margus muudkui peale käis, et ärgu naine seda «vana risu» uude majja toogu. «Aga mina olin veendunud, et need asjad leiavad lõpuks oma koha. Vaimusilmas nägin juba oma 60ndate stiilis tubagi!»

Kõik see «rämps», mis Illel majja maitsekalt kokku on sätitud, pole koju tassitud kaugeltki tavapoest, vaid enamikus Paide tänava vanast Uuskasutuskeskusest Tallinnas.

Odav ja ilus

Kogu pere tänab takkajärgi taevast, et Illel see kraam käe-jala juurest võtta on olnud. «Esiteks poleks meil olnud raha seda osta,» ütleb Ille. «Ja teiseks ei kujuta ma ette, et oleksin praegu pidanud hakkama poes käima. Tavaliselt on ju nii, et kui sa midagi väga tahad ja lähed seda poodi otsima, siis ei leia sa sealt mitte midagi...» Et masstoodang Ille vajadusi ei rahulda, pole vist vaja öeldagi.

«Ma olen nagu must juut!» naerab Ille ja loetleb küsimuse peale, kui palju üldse leidub majas uuena ostetud asju, vastuse kahe käe sõrmedel kokku. «Abieluvoodi, kraanikauss, tualettpott, kraanid, köögimööbel, kirjutuslaud, arvuti ja televiisor. Kõik ülejäänu on taaskasutuses!» Kirglik vanavara koguja on oma valikutega silmanähtavalt
rahul.

Rõõmustab ka Margus. «Esimesed viis aastat oma elust elasin selles majas ja nüüd olen siin tagasi,» ütleb ta uhkelt.