Üks mees tahtis endale maja ehitada. See mees nimega Aivo omas maatükki, kuhu saab oma maja püstitada. Tal oli juba rajatud peenrad, kus kasvasid porgandid. Kuna mügrid ja hiired porganditele liiga kippusid tegema, siis tahtis ta ehitada puu otsa kakule pesapakku.

Lootuses, et kodukakk porgandite vaenlased kinni püüaks ja nahka paneks. Ma tegingi talle sügiskuuks haavapakust maja. Sellise seest õõnsa ja auguga, kust kakk hästi sisse pääseb, et sinna oma pesa rajada.

Ühel sombusel päeval tirisime pesapaku männi otsa ja surusime üksteisel kätt ettevõtmise õnnestumise puhul. Ja maja jäi omale omanikku ootama.

Talvel oli kakumaja rohkem omapäi puu otsas, kuid varakevadel tegi kakuhüüd meile teatavaks, et maja on peremehe leidnud. Pakul oligi omanik ja kui isalind pika huikamise peale endale paarilise leidis, sai minu porgandikasvatajast sõber endale uued naabrid. Kakumaja juures porgandipeenras rohkem hiiri ja mügrisid ei nähtud ja porgandid jäid ilma nende hambajälgedeta. Seda me soovisimegi.

Surusime üksteisel sõpruse märgiks kätt. Paljud, kes seda lugu minult kuulnud on, ei usu seda. Kuid tegelikult see oli nii.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!