Milline on üks ideaalne pühapäev? Sinna kuuluvad  pere ja sõbrad, kamina ees olesklemine, tühjast-tähjast lobisemine, laual auravad kanakoivad, krõmpsuv salat ning külmast võetud õlu ja vein. Kõik see maitseb veel eriliselt hästi, kui enne olesklemist oled neidsamu sõpru kolimisel aidanud.

Kolimine ise oli pisut kaootiline.  Tegemist ei olnud tavalise kolimisega, kus kogu kraam pakitakse kokku,  tõstetakse auto peale ja kiirustatakse järgmisesse kohta edasi. Korter oli olnud 30 aastat ühe ja sama perekonna käsutuses. Sealt korterist olid nii pere lapsed kui ka lõpus pereema ise Euroopa erinevatesse paikadesse elama on asunud. Seega tuli kraam kokku pakkida ja päris mitme sihtkoha vahel  laiali jaotada.

Kui keegi kolima hakkab, siis saab peamiseks märksõnaks ’taaskasutus’. Mida teha kõikide nende rõivaste, linade, tekkide, patjade, igasuguste  nõude ja muu varaga, mis on aastate jooksul kogunenud. Esemed on tulvil mälestusi – ära visata neid ei raatsi ja uude kohta ei tahaks ka vedada. Esimese plaanina tahaks esemed jagada tuttavatele ja sõpradele, aga kes nendega ükshaaval suhelda jõuab. Ehk tasub asjad hoopis maha müüa? Või viia need mõnda taaskasutuskeskusesse, kus  abivajajaid ikka leidub. Raske otsustada.

Ükskord olen sarnases olukorras juba olnud. Aitasin sõbrannal Mustamäel ühest korterist teise kolida. Tol korral viisime Punasesse Risti päris palju nõusid, riideid ja muud kasulikku kraami.

Ateenas käib kolimine pisut teisiti. Toimib omamoodi sotsiaalne võrgustik, kuhu on lülitatud sõbrad, kes aitavad, võrgustikku kuuluvad ka tuttavad, kes elavad su läheduses ja kraamile pilgu peale viskavad, ning ka inimesed, kes prügikastide kõrvale jäetud kraamist endale vajaliku välja valivad. Viimane variant toimub välgukiirusel. Seal, kus meie kolida aitasime elab palju sisserännanuid ja üks korralik diivanilaud ja plastikust köögitarvikud leidsid uue vaid omaniku 15 minuti jooksul.

Kappidest tulid välja kobakad reisikohvrid, neisse oli hea panna vanu kingi, riideid ja nõusid.  Kohvrid vedasin prügikastide kõrvale. Kui uue ringiga tagasi jõudsin, siis askeldas kingade kallal üks vanapapi, sättis neid ritta ja valis ilusamaid välja - müügiks vist. Mis kurvaks teeb, on see, et korralikult maha pandud asjad loobitakse tihtipeale laiali ja nii vedelavad prügikastide ümbruses alalõpmata lisaks prahile veel riideid ning muud tarbeesemed. Palju mööblit jääb näiteks maha üliõpilastest, kes sügise hakul ja kevadel korterit vahetavad.  Ja siis on kõik tänavanurgad täis madratseid, toole, voodeid, kirjutuslaudu. Korralikke asju üritatakse maha müüa.  Nii võib näiteks leida päris korraliku väikese pliidi 10-15 euroga. Kui ei õnnestu, siis veetakse kraam tänavale või palutakse appi vanakraamikaupmehed.

Vanakraamimehed on täiesti elujõus ja käepärane teenus, mis su kodust lärmates mööda vurab.  Vanakraamimeestel ja Murphy seadustel paistab olevat seos - mida magusam on su uni pühapäeva hommikul, seda valjemat häält tuleb vanakraamimehe valjuhääldist. ’Kaupmees’ on üldse veidi vale mõiste selliste tegelaste jaoks, sest nad ju ei kauple, vaid tassivad üleliigse kraami lihtsalt minema.

Vanakraamimehi on kahte sorti – ühed koguvad metalli ja teised puitu. Vanakraamikaubanduse on enda kätte haaranud enamjaolt mustlased. Nende kastiga Datsunid, kus esiistmele on lisaks naisele pressitud veel mõni arvukatest järeltulijatest, kammivad usinalt tänavaid. Mustlased on seda äri ajanud juba aastakümneid. Nende saagiks saavad roostetanud pliidid, päevinäinud boilerid, raudvoodid, külmkapid, pesukuivatusrestid ja muud suuremad metalli sisaldavad esemed. Üritasin neile ükskord oma katki läinud veekeetjat sokutada, aga seda nad ei tahtnud.

Meilgi õnnestus ühel vanakraamivedajal sabast kinni saada. Ta tuli kohale, tassis kraami alla oma Datsunisse, lubas meile veel saata mõne ametivenna, kes puust voodid ja vana mööbli ära viiks, aga lubaduseks see vaid jäigi.

Metalli viivad vanakraamikaupmehed kokkuostupunktidesse, kus nad kilogrammi raua eest saavad 15 senti. Alumiinium on kallim - selle kilo maksab ühe euro ringis.

Kui mehed järjekordselt mööbliveolt tagasi tulid, siis leidsid nad muidugi, et naised pole vahepeal midagi teinud. Nemad teevad ju põhitööd – tassivad mööblit, mis viga siis paar klaasi ja kaussi paberisse pakkida. Aga ega see naiste töö ka kerge ei ole - vanu kirju, pilte, dokumente ei saa ju kiirustades ära visata, sest neile peab vähemalt korraks pilgu peale viskama.  Ja kui ohutu on üldse kõiksugu arveid, pabereid, pangateateid ja muud sarnast lihtsalt niisama minema visata?

Lõpuks saime asjad kolitud. Minu päevatasuks (loe: saagiks) said AKAI muusikakeskus (mingi vanem mudel), matkasaapad, klaasist köögivorm, leopardimustriga seelik (Versace muideks) ja üks päris omamoodi lauakell (pulmakingitus, mis 10 aastat karbis seisis).  

Loo lõpetuseks pean nentima, et  iga asi leiab hea tahtmise korral uue omaniku ning isegi kohustuslikud pulmakingitused võivad kellelegi rõõmu pakkuda.