Marutaud on surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, millesse võivad  nakatuda nii loomad  kui ka inimene. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks. Loe Veterinaar- ja Toiduameti selgitusi marutaudi kohta.

1. Kuidas marutaud levib?

Haigustekitaja levib nakatunud isendi süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Harvemini võib viirus üle kanduda ka  marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale.

Juhul, kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõppeb alati nakatunud looma või inimese surmaga.

2. Millised loomad võivad marutaudi nakatuda?

Nakatuda võivad  kõik imetajad, sealhulgas ka inimene. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired. Linnud, kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud.

Eestis nagu mujalgi Euroopas on haiguse põhilisteks kandjateks metsloomadest  rebane ja kährikkoer. Koduloomadest on enim ohustatud  koerad, kassid ning veised, kuid haigestuda võivad ka lambad, hobused, kitsed ja teised koduloomad.

Lemmikloomade vaktsineerimine  marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine aitavad kaasa marutaudi leviku tõkestamisele.

3. Millised on marutaudi haigustunnused?

Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju ning enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest.

Sagedamini esinevad sümptomid on:

Ka nakatunud metsloomal avaldub haigus reeglina selles, et loom käitub ebatavaliselt. Näiteks võib kährik, kes muidu on öise eluviisiga, hakata ringi käima päevasel ajal, olles seejuures minetanud inimpelguse.

Juhul, kui kahtlustate mõnel loomal marutaudi, tuleb sellest teavitada veterinaararsti või maakonna veterinaarkeskust.

4. Mida teha, kui koduloom on saanud hammustada kahtlase looma poolt?

Puremisjuhtumi puhul tuleb kohale kutsuda volitatud veterinaararst või teavitada maakonna veterinaarkeskust.

Juhul, kui loom on nõuetekohaselt vaktsineeritud, siis vaktsineeritakse ta esimesel võimalusel uuesti ning jäetakse isoleerituks ja järelevalve alla kuni 45 päevaks.

Kui tegu on vaktsineerimata loomaga, on tungivalt soovitav loom hukata või tuleb ta kuueks kuuks isoleerida.

5. Mida teha, kui inimest on purenud marutaudikahtlane loom?

Kui inimest pureb marutaudikahtlane loom, siis tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga, katta sidemega ning pöörduda võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole. Arstiabi koos vajalike vaktsineerimistega on loomahammustuse puhul tasuta.  Marutaudikahtlasest loomast tuleb teatada kas veterinaararstile või maakonna veterinaarkeskussemaakonna veterinaarkeskusse.

6. Kuidas tõkestatakse marutaudi levikut?

Ennetamaks marutaudi levikut koduloomade populatsioonis, vaktsineeritakse koeri ja kasse regulaarselt marutaudi vastu.

Esmakordselt tuleb koeri ja kasse vaktsineerida 3–4 kuu vanuselt, edaspidi tuleb looma vaktsineerida vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest.

Vaktsineerimise läbiviinud loomaarst teeb märke vaktsineerimise kohta looma registreerimisdokumenti või väljastab tõendi vaktsineerimise kohta. (soovituslikud tõendivormid: üksiku looma vaktsineerimise tunnistus, tõend ühe loomaomaniku loomade vaktsineerimise kohta).

Eelpoolkirjeldatud dokumenti peab loomaomanik säilitama vähemalt kuni järgmise vaktsineerimiseni. Marutaudi vaktsiini (v.a. kompleksvaktsiini) ning süstimise kulud, juhul, kui vaktsineerimise teostab selleks volitatud veterinaararst, kannab riik.

Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine on ebaadekvaatne. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu-ja metsloomi ei tohi puutuda.

Takistamaks haiguse sisse toomis riiki nakatunud  lemmikloomaga on kehtestatud teatud nõuded (eelkõige looma identifitseerimisele ning marutaudi vastasele vaktsineerimisele) lemmikloomade liikumisele eri riikide vahel.

Selleks, et marutaud koos metsloomade liikumisega  riiki ei tungiks, vaktsineeritakse Eestis metsloomi marutaudi vastu, külvates eelkõige rebastele-kährikutele suupäraseid vaktsiinipalasid riigipiiriga külgnevatel aladel. Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine toimub 20-50 km laiusel maa-alal.

7. Kuidas toimub rebaste ja kährikute suukaudne vaktsineerimine?

Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta /km ² kohta.

Külvamist ei teostata tihedalt inimeste poolt asustatud alade kohal, samuti veekogude kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et tagatud oleks piisav nähtavus maapinnale.

Külvamist viiakse läbi kaks korda aastas – kevadel mais-juunis ning sügisel septembris –oktoobris.

Eesti Vabariik on alates 3. aprillist 2013 kuulutatud ametlikult marutaudivabaks riigiks.

Uuri lisa, miks marutaudivabas Eestis ikka veel vaktsineeritakse.

8. Kuidas käituda vaktsiinisööda leidmisel?

Vaktsiinsööda leidmisel tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta!

Juhul kui esineb reaalne oht, et vaktsiinipala võivad selle asukoha tõttu leida lapsed, koduloomad vms, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid!

Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke vee ja seebiga ning pöörduda perearsti poole!

Vaktsineerimise toimumise ajal tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides!

9. Mida saab igaüks meist ära teha, et vähendada marutaudiohtu?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta