Kord ammustel aegadel tuli ühe jõe sillakese peal mulle ligi sealsamas lähedal elav Rebase Riks ehk Richard Rebane. Koostasin oma bakatööd ebapärlikarbist ja Riks tuli mind uudistama. Ja tõesti rebase moodi välja nägev mees rääkis, et kord ammustel aegadel jões ehtsaid pärleid kasvatati.

Giiditeadmised on sageli osa mõnest huvitavast mehest või naisest. Kord ammustel giidiaegadel valmistasin alati oma jutud talvel ette. Kevadest alates puistasin neid bussimikrofoni või lihtsalt otseliinis. Kord ammusel ajal sõitsin bussiga Viru rabast Loksa poole ja endalegi üllatuseks sündis Pärlijõe orus minu seest uus jutt ja koguni võõrkeeles.

Et kord ammustel aegadel elasid Kolga mõisa maadel nutikad talupojad, kes jõe omavahel ära jagasid, et seal pärlikarpidesse kivikesi või klaasitükke panna. Nii hakkas sinna ümber kasvama pärlmutrikiht. Kümne aasta pikkuse ootamise järel olid omakasvatatud pärlid võtta, et neid Tallinna ja Peterburi turule müüa.

Parimad kodumaised pärlid olevat jõudnud isegi tsaari ja tsarinna kätte. See isesündinud jutt kutsus esile tugeva aplausi ja suure jootraha. Edaspidigi kostitasin oma gruppe selle looga. Inimene, kes ise midagi siia ilma sünnitab, ongi jootraha ja aplausi väärt. Sellest jutust sündiski juba kord ammustel aegadel siia ilma minu väljamõeldud Pärlipüüdja, kes Eesti pärleid Peterburist taga otsimas käib. Eesti pärlite saatus on teadmata fakt meie ajaloost. Et kunagi veel suuremat aplausi suutnud välja teenida kogu Eesti rahva poolt, Mina olengi Pärlipüüdja, kes neid taga otsimas ühes suures linnas käib.

Lahemaa 1991-2003


.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!