Aastal 2005 ilmus Soome ulmekirjaniku Risto Isomäki sulest raamat „Sarasvati liiv“ (Sarasvatin hiekkaa, kirjastus Tammi), mida autor ise määratles „ökoloogilise põnevusromaanina“. Kaks aastat hiljem ilmutati teos kirjastuse „Kunst“ vahendusel ka eestikeelsena. Autor kirjeldab oma raamatus mõningaid võimalikke maailmalõpustsenaariume, mille ühisnimetajaks on destruktiivse inimtegevuse mõju ja sellele järgnevad tagasilöögid looduselt.


Keskkonnamuutused ei toimu sealjuures mitte aeglaselt ja märkamatult, aastakümnete või –sadade jooksul, vaid ootamatult, järsult ja purustavalt. Maavärinad ja -lihked, liustike sööst merre, veealused metaanipursked, megatsunamid, jms.

Umbes nagu aastatetaguses Roland Emmerichi menufilmis „Päev pärast homset“, kus uus jääaeg saabus mitte aastate, vaid tundide või lausa minutitega. Liikumapanevaks jõuks on igal kirjeldatud juhul aga see, millest täna ja juba mõnda aega räägitakse kui „kliimamuutustest“. Inimmõjulistest siis just.

Aastal 2011 valmis USA päritolu, ent toona Saksamaal resideerunud režissööril Nick Lyonil film „Põhjamere Bermuda kolmnurk“ (Bermuda-Dreieck Nordsee / Bermuda Triangle North Sea), mida siis ilmselt võiks vastavalt määratleda „ökoloogilise põnevusfilmi“ ehk „thrillerina“, ehkki enamus kriitikuid liigitab selle lihtsalt „katastroofifilmiks“.

Mulle ei ole teada, kas ja kuivõrd filmi režissöör ja süžee autorid ammutasid inspiratsiooni Isomäki raamatust, ent nii ideeline kui sisuline kokkulangevus on raamatul ja filmil üsna muljetavaldavad. Mis tegelikult ei ole üldse halb, arvestades, et mõlema eesmärk on lugejale-vaatajale edastada tugevat sõnumit.

Sõnumit, et inimene ikkagi ei tohi ega saa keskkonna kallal karistamatult sigatseda, sest „loodus maksab kätte“ (Isomäki raamatu alapealkiri, mille laenasin ka käesoleva kirjatüki pealkirjaks). Filmi näidati hiljuti (Eesti telekanalitel küll juba mitmendat korda) Kanal 12-s ning just selle vaatamine pakkus mulle ka inspiratsiooni „sule haaramiseks“ ehk käesoleva mõtiskluse kirjapanekuks.

Lyoni film põhineb eelkõige ühel Isomäki viimsepäevastsenaariumil – veealune metaanipurse ja sellest tingitud megatsunami. Mille kõik omakorda põhjustab süüdimatu ja kasuahne suurfirma poolt CO2 merepõhja pumpamine. Nagu ikka, saavad hukka paljud süütud inimesed ning kaabakate endiga ei juhtu suurt midagi.

Ehkki filmi lõpus öeldakse lohutavalt, et hukkunud ei hukkunud asjatult – mille eelduseks on aga siiski see, et inimkond on suuteline tehtud (ja soovitavalt eriti veel tegemata) vigadest õppima. Loodetavasti on see nii – ehkki vähemalt seni seda lootust suurt kusagilt ei paista.

Tähelepanuväärne on kusjuures see, et nii Isomäki raamat kui Lyoni ning tegelikult ka Emmerichi film põhinevad täiesti tõsiselt võetavatel teaduslikel teooriatel, mis Maa ökosüsteemiga potentsiaalselt juhtuda võib, kui inimkond oma keskkonda laastavat tegevust ei lõpeta või vähemalt kõvasti koomale ei tõmba. Kes tahab täpsemalt teada, mida kõike põnevat meid ees võib oodata, lugegu läbi Isomäki raamat ja/või vaadaku ära Lyoni film, kui see 1. jaanuaril Kanal 12 eetris veelkord näitamisele tuleb.

Niisiis. Kes jõuab käesolevat mõtisklust lugeda enne 1. jaanuari 2017 kell 16:30, keeraku nimetatud päeval ja kellaajal oma teleaparaat kindlasti Kanal 12 lainele ja vaadaku see film ära. Kes ei jõua, jäägu ootama järgmist võimalust – küllap see ikka tuleb, varem või hiljem. Ja sõltumata käesoleva mõtiskluse lugemise ajahetkest võiks minna raamatukokku ja võtta lugemiseks Isomäki raamat (kui endal või sõbral kodus ei juhtu olema).

Arvestades asjaolu, et maailma võimsaima üliriigi etteotsa on peatselt asumas president, kes kirglikult eitab kliimamuutusi, ja kes määras välisministriks üleilmse haardega naftakorporatsiooni juhi, ning on igapidi valmis oma riigi tööstusel pedaali põhja vajutama, et majanduslikus konkurentsis positsiooni parandada, keskkonna- jm kaalutlusi otsustavalt kõrvale heites, on kirjeldatud teemade üle mõtisklemine aktuaalsem kui eales varem.