Vaba ettevõtte doktriini ning liberaalse turumajanduse alusepanija Adam Smith leidis, et igal ühiskonnal peaks olema mehhanism, mis muudaks olemasolevad ressursid tarbijatele vajalikeks kaupadeks ja teenusteks. Niisugune mehhanism on turg kui isereguleeruv süsteem. Smithi analüütilised ja ideoloogilised põhjendused vabaturumajandusele juhtisid aastaid tagasi ka Eesti ettevõtjate ja valitsuse mõttemaailma – omakasu tagaajamine toob kaasa kõrge ühiskondliku heaolu.

Nii võiks öelda, et turgu ei tohi takistada ega mõjutada ning valitsussektor ei peaks sekkuma. Tänapäevane ühiskonna toimimine ilma valitsussektori mõjutuseta on aga mõeldamatu: näiteks on ülemaailmne põllumajandusturg väga kaugel ostjate ja müüjate ideaalselt toimivast mudelist, mida kujutas ette Adam Smith.

Valitsussektori sekkumist ei ole vaja igal pool, kuid õiguslike raamide läbimõtlemine ja vajadusel seadmine on üks tegevusvaldkond, millega suunata majandust olema edukas ka sotsiaalselt. Õiguslik raamistik riigisisesel tasandil on eluterve ja selle kujunemisse panustavad nii ettevõtted ise, ettevõtjate ühendused, ametiühingud kui ka kodanikuühendused. Meie seadused kaitsevad nii tööandjat kui ka töövõtjat, reguleerivad konkurentsipoliitikat ja loovad reegleid õiglasteks töötingimusteks ja keskkonnamõju vähendamiseks.

Majandus rajaneb kaubandusel, millel pole riiklikke piire. Järelikult peame ka oma kaubandussuhetes vaatama, et meie majanduslik areng ei tule nende riikide arvelt, kus puudub inim- ja tööõiguste kaitse meiega samal tasemel või kus puuduvad keskkondlikku ja ühiskondlikku heaolu arvestavad seadused.

Kaubanduses on viimastel aastatel olulisele kohale tõusnud ebaausad kauplemisvõtted (ingl unfair trading practices), mis puudutavad eriti valusalt tootjaid ja teevad neid sõltuvaks jaemüüjatest. Ebaausad kauplemisvõtted tekivad olukorras, kus tarneahela lepingupartnerite vahelistes kaubandussuhetes puudub majanduslik tasakaal ja osaliste läbirääkimispositsioonid on ebavõrdsed. Selle tulemusena võivad jaemüüjad suruda tarnijatele peale selliseid kauplemisvõtteid, mis viimaste olemasolu ohustavad: jaemüüjate ühepoolne hindade langetamine, kaubanduslepingute muutmine tagasiulatuvalt, kulude ja riskide tootja kanda jätmine, lepingusuhete järsk ja ebaõiglane lõpetamine, tellimuste muutmine lühikese etteteatamisega, tootjate ähvardamine lepingu lõpetamisega, kui nad ei suuda jaemüüjate aina kasvavatele nõudmistele vastata, või jaemüüjate kehtestatud trahvid, kui tootjad ei suuda tarnekogustega toime tulla. Tootjatel on ebaausate kauplemisvõtete vastu keeruline astuda, sest see võib neile tähendada ilmajäämist oma peamistest ostjatest ja seega ka elatisest.

2015. a septembris valmis Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) ja Piimaliidu tellimusel analüüs „Ebaausad kauplemistavad Eesti toiduainetööstuses – ostja turujõud, enimlevinud ebaausad kauplemistavad ja teiste EL liikmesriikide õigusaktide võrdlus“, milles näeme, et 79% üle 5 miljoni eurose käibega ettevõtetest on Eestis kokku puutunud ebaausate kauplemisvõtetega, alla 5 miljoni eurose käibega on selliseid kogemusi olnud 50% vastanud ettevõtetest. Peamised rikkumised on ebaausate lepingutingimuste pealesurumine, ähvardused tooteid nimekirjast välja jätta, tasumine teenuste eest, mida tegelikult ei saada, lepingu peatamine jne. Samas kohtusse ühtegi sellist juhtumit jõudnud ei ole.

Kui hästi reguleeritud Eestis on ebaausad kauplemisvõtted probleem, siis võime ette kujutada, kui laastav on olukord arengumaades, kus puudub sotsiaalkindlustus ja napib töövõimalusi. Euroopa tasandil on ebaausate kauplemisvõtetega seotud probleeme viimastel aastatel teadvustatud ja arutatud. Tööstuses on kasutusele võetud vaid mõned vabatahtlikud meetmed, nagu näiteks standardid BSCI ja SA8000. Kahjuks pole need vaevumärgatavad sammud istanduste ja tehastega seotud inimeste elutingimusi parandanud.

Tarneahela õiglasema toimimise nimel esitati aastal 2011 heade tavade põhimõtted, mis kujundati Euroopa Komisjoni palvel kaubandusorganisatsioonide poolt vabatahtlikuks mehhanismiks nimega Supply Chain Initiative (SCI). Paraku ei võtnud erinevate EL-i liikmesriikide kaubandusorganisatsioonid arvesse kodanikuühenduste ja arengukoostööorganisatsioonide ettepanekuid ning kuigi Komisjon võttis SCI soovitused 2012. a vastu, oli mehhanism jõetu ja tootjatele kasutu. Peamine probleem on rakendusmehhanismi puudumine: mis saab kui rikutakse head tava, kellele saab tootja kaevata ja mis tagajärjed on ebaausal käitumisel.

Kodanikuühendused leidsid, et SCI protsess oli avalike vahendite raiskamine ja selmet lahendada olukorda nii EL-i liikmesriikide sees kui ka piiriüleselt, kahjustab EL-i ühisturu õiglast, ausat ja efektiivset toimimist. Üks peamisi murekohti on SCI võimetus võimaldada kaebaja anonüümsust, mida vajavad eriti väiketootjad, kuna kardavad lepingutest ilma jääda. Teine murekoht on SCI ettepanek lahendada ainult grupikaebusi, mis aga jätab tootjad riikidest, kus puuduvad vastavad ühingud, võrgustikud või konsortsiumid, kaebamisvõimaluseta. Ja need on eelkõige just selliseid riigid, kus õiguslik raamistik on nõrk ega kaitse väiketootjaid.

Olukorra lahendamiseks tegid paljud kodanikuühendused ja asjatundjad ning ka Euroopa Parlamendi liikmed ettepanekuid nii Euroopa Parlamendile kui ka liikmesriikide valitsustele:

  • lisaks heale tavale luua üleeuroopaline iseseisev kogu, mis kogub ja lahendab kaebusi, mille otsused on jaemüüjatele siduvad ning millel on õigus proaktiivselt jälgida kauplemisvõtete ausat ja õiglast rakendamist. Kogu võib olla loodud SCI baasil, aga eeldusel et kogule antakse vajalik pädevus ja ressursid. Kogu määratud sanktsioonide alusel saadud trahvid lisatakse EL-i eelarvesse, millega omakorda toetatakse põllumajandussektori arengut;

  • uuendada Euroopa konkurentsipoliitika raamistikku. EL peab tegelema selliste struktuuriliste küsimustega nagu ülemäärase ostja jõu kuhjumine ja jaemüügisektoris suurenenud turukontsentratsioon. Lisaks peab EL tegelema käitumist puudutavate küsimustega nagu näiteks konkurentsivastaste lepingutega ning jaemüügisektori sellise käitumisega, millel on kahjulik mõju just arenguriikide väiketootjatele.

Euroopa Parlament hoidus osapoolte jaoks siduva õigusraamistiku rakendamisest, kuid käesoleva aasta 07. juunil häältega 600 48-le (24 erapooletut) otsustasid Europarlamendi saadikud, et kõikides liikmesriikides üle terve Euroopa tuleb samade põhimõtete alusel rakendada tugevaid meetmeid nende jaemüüjate ja ettevõtete suhtes, kes ebaõiglaselt suruvad oma lepingupartneritele peale ebaausaid tingimusi.

Osades EL-i riikides kasutatakse ebaausate kauplemisvõtete vastu võitlemiseks eneseregulatsioonimehhanisme, 20 liikmesriigis aga on õiguslikult siduv mehhanism ebaausate kauplemisvõtete vastu võitlemiseks olemas. Europarlamendi otsus tähendab nende mehhanismide harmoniseerimist üle Euroopa, millega tagatakse ühisturul ühesugune lähenemine ettevõtjalt-ettevõtjale suhtes.

Parlamendi otsus on oluline samm väiketootjatele nii Eestis, Hispaanias kui ka arenguriikides ja näitab, et Euroopa Parlament tahab näha õiglasemaid ja ausamaid kaubandussuhteid nii Euroopa sees kui ka Euroopa ja arenguriikide vahel. Kui liikmesriikide sees ja vahel toimivates kauplemissuhetes on sõltuvalt riigist kontroll ühel või teisel viisil olemas, siis nendes kauplemissuhetes, mis on EL liikmesriikide ja arenguriikide vahel, seda pole. Europarlamendi otsus reguleerib kauplemisvõtteid sõltumata piirkonnast ja aitab kaasa arenguriikide tootjate elujärje parandamisele.

Iga liikmesriik peab vaatama, kuidas jälgida ja takistada ebaausaid kauplemisvõtteid terves tarneahelas ja nendest teada andma, kahjustamata nõrgemat osapoolt. 2016. a augustiks plaanivad Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda töötada välja toiduainete vertikaalse tarneahela head tavad, koostada tegevuskava, kuidas tutvustada väljatöötatud head tava tarneahelas tegutsevatele ettevõtjatele ning alustada elluviimist.

Aga sarnaselt rahvusvahelise olukorraga võib ka Eestis hea tava jääda nõrgaks, sest ei ole siduv, ei kohusta ettevõtteid austama inim- ja tööõigusi oma tootmis- ja tarneahelates ega käituma keskkonnaküsimustes vastutustundlikult. Ka tuleb enesereguleerimise puhul arvestada nn hirmufaktorit, mis tähendab, et nõrgem osapool kardab esitada kaebust selle kohta, et tugevam osapool kasutab ebaõiglaseid kauplemisvõtted, sest tulemuseks võib olla kaubandussuhete katkemine.

Lisaks heale tavale on teine vastuolusid tekitav koht üleeuroopaline lähenemine versus iga liikmesriigi oma lahendus. Teisisõnu, üleeuroopalise reeglistiku asemel lasuks igal liikmesriigil kohustus tagada teatud õigused ja kaitse, kuid neil oleks võimalik ise valida viis selle teostamiseks. Tootjate ühendused on aga mures, peljates et valitsus võib soovida oma rolli hoida tagasihoidlikuna ega kehtesta reegleid kontrollide elluviimiseks ja sanktsioonide kehtestamiseks.

Selleks on vaja, et liikmesriigid koordineeriksid omavahel nende mehhanismide loomist ja omavahelist suhtlemist, sest paljud jaemüüjad toimetavad üle EL-i ja piirideüleselt, mõjutades arenguriikide tootjate elu. Näen, et ka Eestis peab valitsus tõsiselt sekkuma ja looma koos ühendustega raamistiku majanduse õiglasemale toimimisele, mis omakorda aitab majandusel toetada ühiskondlikku arengut ja tagada inimväärset elu ka arenguriikides.