Nii see just ei käi, et kaduneljapäeva öösel teeristis seistes petad vanapaganalt sõstramahlaga oma pillile hinge sisse.

Esimest korda pannakse pillile hing sisse pillitehes. Kui pilli südamega teha, siis saabki pillile hinge sisse. Pill kannab ka osakest oma tegija hingest ja ega tegija hing sellest veel väiksemaks jää!

Kui pilli sama suure hoole ja armastusega aktiivselt mängida, püsib hing rõõmuga pilli sees. Päris kurvad on need pillid, mida ei mängita. Kas saab just öelda, et neil hinge sees pole, ent nende taas rõõmuga mängida võtmine annab neile uue elu küll.

Pillile ei saa hinge vägisi sisse panna. Pillile lihtsalt tuleb hing sisse, kui seda mängitakse. On ta ju selleks siia ilma loodud, et tema hääl ühe suurema Pillilooja poole tõuseks. Ja kui üks väiksem pillitegija või -mängija temast hääle välja võlub, on maailmas õnnelikke hingi jälle rohkem.

Samas suunas panustada ka Eesti Pärimusmuusika Keskuse juures tegutsev pärimusmuusika teabekogu. Kogume kõikidelt headelt inimestelt pille, mida nad enam ise ei mängi, kuid mis kellelegi teisele rõõmu võiksid tuua. Kogutud pillid anname kasutamiseks neile, kes tulevad August Pulsti õpitusse pillimängu õppima.

Uuri lisa www.folk.ee.