Nägin seda mardikat 2014. aasta ühel augustikuu päeval oma maakodu õues mööda vastniidetud muru sibamas. Ta kõndis vapralt muru kohal, kõrte tippudest kinni hoides ja meenutas kangesti armee lipulaeva tuulisel merel. Satikas oli suur, tugev ja jässakas ning läikis uhkelt sinaka varjundiga. Tiivakatetel ilutses triibuline muster. Olin teda varemgi näinud õues liikumas, kuid ei teadnud, kellega on tegu.

Tormasin kähku fotoaparaadi järele. Muidugi mõista ei oodanud see tegelane mind keset õue ega olnud ka nõus poseerima. Tema liikus endale sobivas suunas ja miski muu teda ei huvitanud. Mul õnnestus mardikas ikkagi üles leida ja ka üks seeria pilte kätte saada. Uudishimu piinas. See mardikas tekitas minus aukartust ja ma tahtsin kiiresti teada, kellega on tegu. Ikkagi uus ja huvitav tegelane. Kuna oli nädalavahetus, pidin ootama pühapäeva õhtuni. Mu arvuti ja raamatud olid ju kõik linnas ja alles seal sain tuvastada, kes see oli.

Kui olin lõpuks arvutisse saanud, selgus ka tõde. Olin sellest isegi veidike pettunud ja nördinud. Kuidas ma sellise tegelase olin unustanud? Kas olin juba nii linnastunud? Oleksin ükskõik keda sealt oodanud, kuid mitte sellist tulemust. Minu uhke mardikas oli hoopis kõige tavalisem sõnnikumardikas, sitasitikas või kakapõks, kuidas keegi teda nimetada tahab. Põdesin tükk aega. Millegipärast tundus mulle mu lapsepõlve mälestustest, et sitikas oli ikka veidike väiksem. Võib-olla sattus mulle nüüd ette hästi suur isend, kes meil mööda õue jalutas. Seepärast ajas huvi juurde lugema, et mis jama selle sõnnikumardikaga või sitasitikaga siis on.

sitasitikas

 

Sain teada, et kõige kuulsamad sõnnikumardikad elavad kahtlemata Vahemere ääres. Vanad egiptlased pidasid teda isegi pühaks. Nad märkasid, et mardikad veeretasid sõnnikupalle ja uskusid seeläbi, et sitikas liigutab ka nende päikest. Sõnnikumardikal on hämmastav võime liikuda oma sõnnikupalli veeretades sirgjooneliselt ja laveerida võimalikest takistustest oskuslikult mööda ning jätkata oma algset teekonda. Teadlased vaidlevad siiani selle üle tuliselt, kas on tegu täpse orienteerumisega või on see evolutsiooniga välja kujunenud liikumisoskus.

Vahemere ümbruses elab sõnnikumardikas ehk Scarabaeus viettei. Meil Eestis elab Geotrupes stercorarius ehk sitasitikas, kes on Egiptuse sugulastest väiksem. Kas teadsid, et sõnnikumardikad kobestavad ja väetavad mulda, levitavad taimede seemneid ning reguleerivad kärbeste arvukust? Nii et nad on täiesti kasulikud mardikad. Maailma tugevamaks putukaks võib tõstetava raskuse ja kehamassi suhte põhjal pidada sõnnikumardikat, kes suudab liigutada enda kehamassist 1141 korda suuremat raskust. Nii väidab artikkel.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!