Paar nädalat tagasi ärkasin öösel millegi pärast üles. Aknast jõllitas vastu täiskuu. Käisin kergendamas ja üritasin siis uuesti uinuda. Küll ma vähklesin ja sättisin end ühte asendisse ja teise asendisse, aga magama ei suutnud ikka jääda.

Pidasin seda kõike täiskuu süüks ja olin juba üpris kuri. Hommikul pidin jälle vara tõusma. Seepärast tahtsin kiiresti uinuda. Tahtmine on üks ja tegelikkus hoopis teine asi. Eks proovige ärritatult uinuda, ei õnnestu kohe kuidagi. Lõpuks keerasin näo seina poole ja üritasin hästi paigal olla. Suutsin nii imekombel ka uinuda.

Uni tuli küll, aga koos väga veidra unenäoga. Üle pika aja nägin ka mina jälle unenägu. Meelde jäid sellest ainult mingid killud. Mäletan, et käis kõva tagaajamine, sain joosta ja peitu pugeda. Mingid lennukid lendasid ning pommid kukkusid. Edasi sain jooksta juba oma lapsepõlve maadel. Ka seal lasti püsse. Mingi suur ja pikk mees, kott seljas tormas otse minu poole. Oleksin nagu sõjafilmi sattunud.

Järsku oli jube plärin. Taipasin, et mobla helises äratust. Pidin end püsti ajama. Varsti oli vaja välja minna. Korjasin oma asjad kokku. Pakkisin kõik kotti ja seadsin end minekule. Õues oli krõbe külm. Astusin üpris agaralt, laiselda polnud enam aega. Sooja saamiseks tuli end kiiresti liigutada.

Ühikast mööda minnes pidin end segaseks ehmatama. Selle uksest astus välja seljakotiga suur mees, täpselt nagu minu unenäost ja hakkas peatuse poole minema. Rahustasin end sellega, et ta läheb ju mu ees ja ma näen teda. Palju hullem oleks siis, kui ta tuleks mulle järele ja ma ei näe, mis ta teeb.

Peatus paistis juba ja seal olid ka mõned inimesed. Polnud enam vaja karta. Ma polnud üksi selle mehega. Kuidas saab see nii olla, et näed oma unenäo jätku tänaval kõndides? Täitsa sürr! Mees minu ees jõudis peatusesse bussiga ühel ajal ja sõitis sellega minema. Ohkasin kergendatult. Miks peab inimene ise end hirmule ajama? Miks me end niiviisi üles kütame rumalate mõtetega? Alguses öösel ei oska uinuda, siis näeme ärrituse peale tobedaid unenägusid ja kõige lõpuks arvame, et unenägu jätkub reaalses elus.

Käisin maal ära. Seal sai toimetatud nagu tavaliselt ja õhtuse rongiga jälle tagasi sõidetud. Koju jõudsin õnnelikult ja käisin õhtul veel vannis. Mingi jube väsimus oli kallal. Keerasin varem magama. Ärkasin jälle öösel poole kolme paiku ja värisesin külmast. Võtsin teise teki veel lisaks peale. Kraadisin ning sain teada, et olen haige.

Kõik need unenäod ja muud jamad olid vist haiguse ettekuulutajad, aga mina ei saanud aru. Oleks pidanud kuulama oma keha. On ju varemgi juhtunud nii, et enne haigestumist olen veidraid unenägusi näinud. Tavaliselt on need siis kuskilt alla kukkumised, aga sõda polnud ma veel unes näinud. Mina süüdistasin veel täiskuud, et ei saanud magada. Kuidas see on võimalik?

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta