Suhteliselt raske on vastata küsimusele, mis tänapäeval maausust järgi on, kui meil puudub täielik ülevaade sellest, mis oli alguses. Aga kui hakata vaatlema, millest praeguse eestlase ilmapilt koosneb, siis sealt leiab päris palju sellist, mis võiks pärit olla aastasadade ja isegi -tuhandete tagant.

Maausk ja rituaalid

Isiklikult eelistan kasutada sõnu kombed ja tavad, kuivõrd rituaal on silmnähtavalt võõrsõna ning omandanud lääneliku kultuuriruumi kontekstis kaastähendusi, mida selle sõna välja mõelnud antropoloogid tõenäoliselt silmas ei pidanud. Rituaal kõlab nagu midagi dramaatilist ja silmatorkavat. Ent igapäevaelu rituaalid ei pruugi seda tingimata olla, kui just kultuurivälise pilguga ei vaata. Mõni näide meie tänapäeva elu-oluga kaasas käivatest ja paljudele iseenesestmõistetavatest rituaalidest - hambapesu kaks korda päevas; jalgade puhastamine ukseesisel matil enne tuppa astumist; vahuveiniklaaside kokku löömine kellegi või millegi terviseks; kuid samuti jõuluaegne verivorsti ja hapukapsa söömise komme, munade värvimine kevadel ja lõkete tegemine suvisel päevakäänakul.

Enamasti ei tule inimene selle peale, et esitada endale küsimus, miks ta mingeid asju teatud viisil teeb. Ent juba küsimuse esitamise fakt näitab mõne vastuse kätte. Miks me kanname talvejopesid, mis on tehtud nailonist ning isegi algselt hea soojapidavuse korral kaotavad paari aastaga nii välimuses kui kvaliteedis? Kuhu on jäänud lambanahksed kasukad ja villased kleidid-sõbad, mida on siin maal kantud vähemalt aastasadu, kui mitte -tuhandeid?

Muidugi elab inimene vastavalt oma võimalustele, võiks siinkohal öelda. Lambakasukas on kõrges hinnas ja mitte asjata. Ent tarkus teha valik lambakasuka poolt ei ole enam iseenesestmõistetav igaühele. Eesti tuntud maausulisi Kaido Kama on ühes intervjuus öelnud: religioon on ka see, et liha suitsutatakse lepapuuga ja teatud päevadel tööd ei tehta, ükskõik kui kiire ka poleks. Tal on õigus; kuid sama hästi võiks neid kaht tegevust nimetada ka rituaalideks. Kuid ükskõik missuguseid võõrsõnu me neile külge ei poogi, jäävad need sisult esivanematelt õpitud-päritud kommeteks ja tavadeks.

Maausk ja ökomeelsus

Mõned head aastad tagasi oli Tartu tudengite korraldatavas Talveakadeemias ka maarahvakultuuri töörühm. Selle käigus püüdsime siduda märksõnu "maarahvakultuur" ja "öko" ning vaadata, mida on meie oma pärimuslikus maailmavaates ja kombestikus loodushoidlikku. Üllataval kombel selgus, et pea igaühel oli oma perekonnaringist tuua mõni näide. Varem ei olnud keegi osanud lihtsalt neid asju omavahel siduda.

Niisiis leidsime, et "öko meie oma moodi" on näiteks komme korraldada talguid, valmistada hoidiseid, käia metsas marjul-seenel, sööta toiduülejäägid koduloomadele, parandada katkiläinud riideid ja koguda majapidamise tarvis vihmavett. Samuti nimetati kuivkäimlaid, mis lõppkokkuvõttes kulutavad vähem ressursse ja saastavad vähem kui reoveetorustike süsteem, mille lõpppunkt asub tihtipeale mõnes avalikus veekogus. Lõpetuseks tõdesime ühiselt, et kui soovida loodushoidlikul kombel elada, siis kõige lihtsam (ja ühtlasi ökoloogilisem) on eeskujusid otsida meie oma rahva eluviisist.

Kuidas on see kõik seotud maausuga?

Võiks öelda, et maausulise jaoks maausku muust ümbritsevast lahus ei ole olemas. Antropoloogia- ja usuteaduses on komme tõsta teatud vaimud, jumalad ja tondid muust elust eraldi ja nimetada nendega seonduvat religiooniks. See on loonud maailma eksliku arusaamise, nagu oleks religioon midagi tingimata eraldi asuvat ja iseseisvat, mida on võimalik harrastada valikuliselt kord nädalas. Ma ei oska oletada, kuivõrd see väide kehtib igasuguste muude usundite puhul, aga maausu puhul ta ei kehti.

Maausulise jaoks kipuvad kultuur ja religioon - ehk oma sõnadega elm ja usk - olema lahutamatult seotud. See tuleneb lihtsast tõsiasjast, et meie arvates on igal teol tagajärg ja seda olematuks teha ei saa. Seega kui sa toimid mingil viisil, siis sa vastutad selle eest igal ajahetkel ühes oma isiku, vara ja järeltulevate põlvedega. Maausulise jaoks on hiiele mõttes tehtud kahju võrdne füüsilise, materiaalse kahjuga. Ega ilmaasjata öelda, et hiide tuleb minna rahuliku ja selge meelega.

Maausk koondab siin maal aegade jooksul läbi proovitud ja vastu pidanud teadmisi sellest, kuidas maailm on. Nende hulgas on nii selliseid teadmisi, millest võiks kasu olla tervele meie kandi elanikkonnale, kui ka selliseid teadmisi, milles näeb mõtet vaid maausuline ise. Kõik eestlased ei käi hiites jumalaid palumas, ent kultuursete inimestena võiksime kõik osata hinnata hiit kui meie maa ja rahva ajaloolist pärandit, millega seostuvad omad kombed ja käitumistavad ning austada maausuliste vajadusi, kellele hiites käimine ja palvetamine on oluline.

Ent kogu meie rahva olemasolevast pärandist hoolimata on maausuline siiski vaid see inimene, kes end maausulisena määratleb. Siin on valik igaühe enda teha. Kuid vastava soovi korral ei peaks pelgama enda kõlbmatust, sest võimalus selleks on olemas kõigil, kes suudavad mõelda eesti või maakeeles ja kelle juured on mõnes Maavalla  kihelkonnas.

Linnainimene ja maausk

Minu jaoks on asi kohutavalt lihtne. Ma usun, et me oleme Maaema lapsed; et mets ja puud on elus; et metsas elavad haldjad, keda me tavaliselt ei näe; et igal teol on tagajärg, mis tuleb tegijal kanda; ma usun, et meie esivanemate aastatuhandete jooksul kogutud ja tänaseni püsima jäänud tarkused on piisavalt väärtuslikud, et neid edasi kanda ja anda ning mitte kergekäeliselt minema visata.

Selle kõige juures ei ole mulle hetkel oluline, kas ma olen linna- või maainimene. Samas tõele au andes tuleb tunnistada, et kui hommikul ärgates paistavad aknast puud ja ümberringi on vaikus, mida täiendab ainult lindude siristamine ja lehtede sahin, siis on hea olla.

Ilmselt kui mul oleks võimalus valida, siis eelistaksin elada kusagil metsas. Samas ei ole see alati nii lihtne - tundub, et maalähedane ja metsavaheline eluviis on tänapäeval pigem luksus.

Maausu mõiste

Maausu sõna on maausu endaga võrreldes suhteliselt uus. Mõned rahvapärimuse vahendusel tänapäevani jõudnud nimetused on vana õige usk, vana lepingu usk. Kui maarahva ilmapilt oli veel enam-vähem ühes tükis, siis ei olnud meie esivanematel põhjust seda usu poolt kuidagi erilisel viisil nimetada. Suhtlemine jumalate ja loonavägedega oli igapäevane ja iseenesestmõistetav igaühele.

Ent kui tekkis vajadus määratleda üht osa elmast usuna, siis kõige loomulikumaks valikuks osutuski sõna maausk, lähtudes teadmisest, et praegune eesti rahvas nimetas ennast veel 19. sajandi keskpaigani üksmeelselt maarahvaks, samuti levinud sõnadest maatõug, maavillane, maalinn, maakeel. Ning keeleloogikast lähtudes on täiesti võimalik, et sõna maausk on siinmail kasutatud varemgi.

Tänapäeva maausulised tähistavad mitmesuguseid rahvakalendri tähtpäevi, mõnikord ühiselt; korraldavad hiites palvusi, kuigi enamasti käiakse pühapaikades siiski üksi, pere või sõpradega meelt puhkamas; mõnikord saavad maausulised siin-seal niisama kokku, et mõnusalt juttu puhuda ja teadmisi-tähelepanekuid vahetada.

Kõigest toimuvast jagab lähemat teavet Maavalla Koja võrguleht www.maavald.ee.