Me oleme tänapäeval nii harjunud tualettpaberi ja privaatse tualettruumi kasutamisega, et esimese hooga on raske oma elu ilma nendeta ette kujutada.

Erinev arusaam puhtusest

Hügieen ja pingutused „puhtuse“ nimel on olnud osaks inimeste elust läbi kogu inimkonna ajaloo, ent muutused on toimunud arusaamades ja vahendites.

Muistsetel aegadel mõisteti puhtuse all pigem välist puhtust, mis oli inimese enda teha. Mingeid suuri riiklike poliitikaid ja karme hügieeninorme enamasti ei rakendatud. Näiteks Pompeis – kuulsas linnas, mis 79. aastal Vesuuvi vulkaani tuha alla mattus - paiknesid paljud eratualetid majapidamiste köögis, juba see viitab suurele tingimuste erinevusele.

Eluviis tõi vajaduse käimlate ja kanalisatsiooni järgi

Lisaks arusaamadele puhtusest on inimeste käitumist mõjutanud ka nende eluviis. Rändrahvastel polnud vaja käimlaid ehitada, sest neil oli lägast võimalik eemale rännata. Tualettpaberi asemel kasutasid rändrahvad kõike, mida elukeskkond parasjagu pakkus – rohtu, lehti, puukoort, kive, villa, sammalt, adru, lund, vett jne. Kõik tuli loodusest ja läks sinna ka tagasi.

Kui tekkisid esimesed paiksed asurkonnad, arenes ka vajadus püsivamate lahenduste järgi. Käimlate ja kanalisatsioonisüsteemide rajamine sai alguse aastatuhandete eest. Näiteks Šotimaal, Skara Brae nimelises kuulsas UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvas neoliitikumi aegses külas, oli algeline kanalisatsioon ja latriinid juba olemas. Skara Brae küla tegutses 5100-4500 aastat tagasi.

Esimesed ja kõige lihtsamad käimlad kujutasid endast auku maa sees. Hiljem hakati ehitama ka keerukamaid hooneid. Kreeka ja Rooma õitsengu aegadel võis leida isegi teisel korrusel asuvaid eratualette.

Kõrgel tasemel tsivilisatsioon ei tähendanud veel puhtust

Ent kanalisatsiooni või latriinide olemasolu ei tähendanud veel, et inimeste elupaigad oleksid tänapäevases mõistes puhtad olnud. Näiteks varajases Ateenas kasutati algelisi või lahtiseid kanalisatsioonitorusid. Isegi tolleaegne kuulus komöödiakirjanik Aristophanes kurtis oma tekstides Ateena „porri“ astumise vaevasid. Tualettpaberi asemel kasutasid kreeklased näiteks savi ja kive.

Suur kloaak. Foto: wikipedia.

Roomlased seevastu olid väga osavad kanalisatsioonimeistrid. Keiserliku linna kanalisatsioonisüsteemi tuumikelemendiks oli suur kloaak ehk Cloaca Maxima. Räägitakse, et 33 aastal e.m.a oli suure kloaagi juhttoru olnud sedavõrd võimas, et imperaator Augustuse abiline Marcus Agrippa olevat sealt purjelaevaga läbi sõitnud.

Ka avalikud käimlad olid Roomas levinud. Vaesemad inimesed olid harjunud teiste ees oma vajadusi rahuldama. Roomlased kasisid ennast latriinides pulga otsa pandud käsna või riidetüki abil, mida hoiti soolveega täidetud anumates. Avalikud käimlad olid ka omamoodi suhtlemispaigaks, sest latriinid asusid väga lähestikku ja puudusid privaatsust tekitavad vaheseinad.

Araabiamaades on vasak käsi siiani määrdunud mainega

Araabiamaades peeti aga käimlas tehtud tegemisi sedavõrd ebapuhasteks, et isegi vasak käsi, millega ennast käimlas pesti, muutus inimeste silmis räpaseks. Vasaku käe ebapuhtus on tavades sees siiani. Näiteks, kui araablased söövad midagi kätega, siis tähendab see seda, et nad söövad parema käe abil.

Islamireeglite kogu, mis annab juhiseid, kuidas WC-s käituda, kannab nime Qadaahul Haajah. Näiteks peab kempsu sisenema vasaku jalaga, välja astuma aga paremaga. Vetsu ei tohi kaasa võtta midagi, millel on kirjas Allahi nimi. Potil istudes – muuseas istumine on kohustuslik - ei tohi olla näo ega seljaga Meka poole. Reegleid on veelgi!

Moodne tualett tuli taasavastada

Koos Rooma langusega kadusid sajanditeks ka teadmised hästi toimivast kanalisatsioonist ning tualettruumidest. Keskajal olid korralikud (nt kapilaadsed) vetsud haruldased. Enamasti oli põrandas lihtsalt mingi auk, mis juhtis väljaheited õue.

Esimene üldkasutatav käimla ehitati Londonis 15. sajandil ning see mahutas korraga kuni 130 inimest. Väljaheiteid, mis tänavatel vedelesid loobiti kõikvõimalikesse kohtadesse: veekogudesse, kraavidesse, põldudele jne.

Vesiklosett naases Euroopasse alles 16. sajandi lõpus tänu Inglise kuninganna Elisabeth I ristipoja söör John Haringtoni tegutsemisele. Haringtoni kaasmaalased vesiklosetti heaks ei kiitnud, küll aga leidis see kasutust Prantsusmaal. Sealgi mitte ülemäära laialdaselt – näiteks Versailles’ lossis olevat algselt olnud vaid üks WC.

Kuigi tänapäeva arenenud maade elanikud kasutavad juba väga moodsaid tualettruume – siikohal võib ära mainida ka invatualetid, helendavate prill-laudadega kempsud Suurbritannia haiglates ja ka kulla ning vääriskividega kaunistatud rikkurite pissuaarid – elab suurem osa maailmast siiani välikäimlate ja maasse kaevatud aukude ajastus. Vähehaaval on ka arenenud maadesse veesäästu eesmärgil hakanud tagasi tulemas kuivkäilad.

Esimesena võtsid tualettpaberi kasutusse Hiina ülikud

Väidetavalt võtsid esimesena tänapäevase tualettpaberi kasutusele Hiina keisrid, kes tellisid endale sellist luksust juba 14. sajandil.

Läände jõudis tualettpaber tänu Joseph C. Gayetty´le, kes hakkas pakendatud WC-paberit tootma 1857. aastal New Yorgis. Mees tegi oma nimele reklaami ka nii, et trükkis selle igale pühkimiseks mõeldud paberile.

Enne Joseph C. Gayetty poolt pakutud paberi välja tulekut kasutasid metsiku lääne elanikud käimlates enda kasimiseks peamiselt maisitõlvikuid, rohtu, lehti ja vanu ajalehti. Veel aastaid pärast moodsate tualettpaberite kasutusele võtmist toimis omamoodi ringlus, kus eelmise päeva ajaleht oli järgmise päeva tualettpaber.

Tänapäevased rullides müüdavad vetsupaberid tulid müügile umbes 1880ndatel aastatel, kui Albany Perforated Wrapping (A.P.W.) Paper Company ja Scott Paper Company oma toodetega turule tulid. Algselt turustati tualettpaberit meditsiinitootena, mida soovitati näiteks hemorroidide korral. Tualettpaberi müümine oli firmade jaoks seotud ka häbitundega. Scott Paper Company pelgas oma nime tualettpaberi tootmisega siduda sedavõrd palju, et ettevõtte nime toote etiketile ei trükitudki.

Kas teadsite?

• Keskmine ameeriklane kasutab päevas 57 lehte tualettpaberit, mis teeb kokku 20 805 lehte aastas.

• Ameeriklased on nii maailma suurimad tualettpaberi kasutajad kui ka ka suurimad tualettpaberi tootjad.

Kasutatud kirjandus:

• „Skara Brae“ Vikipeedia http://en.wikipedia.org/wiki/Skara_Brae

• „Pompeii“ Vikipeedia http://en.wikipedia.org/wiki/Pompeii

• „Aristophanes“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Aristophanes

• Exhibit Hall http://nobodys-perfect.com/vtpm/ExhibitHall/Informational/tphistory.html

• Erik Aru "Nüüdisaegne vesiklosett sündis 16. sajandil" Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/350277

• "WC ajalugu" Sisustusweb http://www.sisustusweb.ee/article/352/

• Buck Wolf „The Wolf Files“ http://abcnews.go.com/Entertainment/story?id=93597&page=1

• B.M. Fagan "Seitsekümmend suurt muistset leiutist", kirjastus "Koolibri" lk84-87

• „Toilet“ Vikipeedia http://en.wikipedia.org/wiki/Toilet

• „Cloaca Maxima“ Vikipeedia http://en.wikipedia.org/wiki/Cloaca_Maxima

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta