Kui eelmisel nädalal rääkisime riiete tooraine tootmisest-kasvatamisest ning analüüsisime selle protsessi keskkonnamõjusid, siis sel korral räägime rõivaste valmistamisest. Uurime, kuidas see veekulukalt kasvatatud puuvill või naftapõhine polüester ikkagi meie teksapüksteks, kleidiks või T-särgiks vormitakse.

Loodus- ja inimressursi mittejätkusuutlik kasutamine ei jäta riideesemele mingit märki ning kui tarbija ei küsi, millistes tingimustes ning mis hinnaga tema rõivad toodetakse, ei saa ka rõivatööstuses suuri muutusi oodata. Siiski on viimasel ajal aina enam kõlapinda leidnud tootmisprotsessi eetilisus. Kas tuhandekrooniseid pükse ostes mõtleme me nende valmisõmblejale, kelle tunnipalk on 2 krooni? Ning sellele, millistes tingimustes ta töötama peab?

Tõsiasi, et nii kuulsate firmamärkide kui ka odavate kiirmoodi esindavate kaubakettide toodang valmib samas tehases või piirkonnas ning palgad ei sõltu toote lõpphinnast, vaid ikka sellest, milline vabrikuke kõige odavamalt toota suudab, ei tule ehk iga kord uut pluusi ostes meeldegi. Ometi võiks meie, kes me oma ostuotsustega tootmist mõjutame, veidi enam mõelda sellele, kes ja kus meie riideid valmistab. Iga rõivaeseme taga on inimene.

Soovimatusest arvestada keskkonnanõuetega ning maksta inimväärset palka on enamik Euroopa, Ameerika ja Jaapani firmadest sulgenud oma kohalikud vabrikud ning viinud tootmise allhanke korras arenevatesse riikidesse, kus keskkonnanõuded ja töötajate õiguste kaitsmine veel lapsekingades on.

Suur osa rõivaid valmistatakse nn vabatsoonides, kus kuulsate kaubakettide tellimusel rõivad ja jalatsid allhanke korras valmis tehakse. Kuna konkurents on tihe, saab tellimuse loomulikult see, kes kõige odavamat hinda suudab pakkuda. Ja enamasti on võimalik tootmiskulusid madal hoida just töötajate arvelt. Naistele peab vähem palka maksma kui meestele ja lastele omakorda veel vähem kui naistele. Ületunnid on tavalised ning suuremal osal juhtudest tasustamata. 12-tunnised tööpäevad seitsmel päeval nädalas on rõivatööstuses tavalised. Lisaks kehvad töötingimused, nendest tulenevad õnnetused ning garantiide puudumine, et õnnetusest tekkinud kahju töötajale hüvitatakse. Näiteks Hiinas hukkus paar nädalat tagasi kokkuvarisenud tehasehoones kümme inimest, viieteistkümnest vigasaanust enamuse traumad olid väga tõsised. Ja see ei ole kaugeltki ainuke näide.

Võiksime ju küsida, miks ei moodusta need tuhanded inimesed siis ametiühinguid, et kaitsta oma õigusi inimväärsele palgale ja viisakatele töötingimustele. Ühendatud jõud on ikka suurem ja mõjusam kui üksikisikute rahulolematus. Kuid õigust ühineda püütake takistada. Mõnel pool keelavad ametiühingute loomise riiklikud ettekirjutused, teisal mõjutatakse inimeste valikuid hirmu läbi. Ehk teisisõnu – liiga aktiivsed töötajate õiguste eest võitlejad võivad kogemata kombel surma saada. Näiteks võib tuua Kolumbia, kus 2006. aastal tapeti 86 ametiühingu töötajat. Hinnanguliselt vaid 10% kogu maailma tekstiilitööstuse töötajatest kuulub ametiühingutesse.

Teine tekstiilitööstustega seotud probleem on keskkonnamõjud. Nagu eelpool mainitud, muudavad lääneriikide keskkonnanõuded tootmise kulukaks. Selliste ebamugavate piirangute vältimiseks sobivad jällegi arenevad riigid, kus keskkonnaalane järelvalve on nõrk või puudub üldse. Tekstiilitööstus tarbib suurel hulgal kemikaale, mida kasutatakse nii toorainest tekstiili tootmisel, värvimisel kui pakendamisel. Ja mis võiks olla mugavam, kui võimalus kõik need mürgised töötlemis- ja värvijäägid lihtsalt ära visata, kuna ohtlike jäätmete käitlemine ei ole tootmispiirkonnas kohustuslik. Raha, mis seeläbi kokku hoitakse, saab edukalt suunata kas turustuskampaaniasse või lihtsalt firmaomanike taskusse. Ning reostatud veekogud ja põllud ei puuduta ju otseselt ei tarbijat ega tellijat.

Ometi on kaasaegne maailm niivõrd ühte põimitud, et kriis ühes maailma piirkonnas mõjutab paratamatult kõigi selle pisikese maakera elanikke. Võimetus end ära toita, kuna põllud ei kanna vilja või kalad on mürgised, mõjutab ka rikkamaid riike, kes on võtnud kohustuse abistada mitte-nii-jõukaid riike. Ja keskkonnaprobleemid ei pea riigipiiridest sugugi kinni.

Ka rõivaste transport tootjamaalt meie poeletile mõjutab keskkonda. Transpordile kuluva energia tootmise keskonnamõjudele lisandub ka pakendite küsimus, kuna pikal mereteel rõivaste ja jalatsite välimuse säilitamiseks peab kasutama hulgaliselt plastikut ning teisi pakkematerjale, mis leiavad tihtipeale tee prügimäele.

Lihtsat lahendust nende probleemide kõrvaldamisel ei ole, kuid samme lahenduse suunas juba tehakse. Nii on näiteks just tarbijatest alguse saanud kampaaniad pannud ettevõtteid koostama eetikaeeskirju, kus arvestatakse töötajate õigustega ning keskkonnasäästlikkusega. Lihtsamalt öeldes – odavam on toota loodus- ja inimsõbralikumalt, kui püüda halba mainet parandada. Lääneliku infoühiskonna üks tugevustest ongi just see, et ka väike grupp inimesi suudab jõuda laiade massideni ning nende teadlikkust meie rõivaste, toidu ja muu tootmise kohta tõsta.

Hea tava omaksvõtmine on paraku kahe ostaga asi. Mõnel juhul on tegemist vaid firma PR trikiga, kus kuulutatakse küll suurt keskkonnasõbralikkust tootmisprotsessis, kuid tegelik tootmine on endiselt keskkonda ja tööjõudu kahjustav. Ja teisalt ettevõtted, kes tõsimeeli soovivad oma allhankijate tootmist eetilisemaks muuta, puutuvad tihti kokku probleemiga, et paberil oleks kõik nagu korras, kuid reaalsus on hulga karmim. Ja ettevõtete võimekus oma allhankijaid kontrollida on piiratud. Siiski on ka neid ettevõtteid, kes eetilise ja jätkusuutliku tootmise on suutnud ellu viia.

Mida saaks tarbijad ära teha? Lihtsaim lahendus on alustada iseendast. Kui palju ma tarbin? Kas mul on nii palju asju vaja? Kas tarbida kiirmoodi, mis on tagasihoidlikuma kvaliteediga? Äkki tasub osta üks korralik ja aastaid kestev riideese veidi kallima hinnaga? Või osta hoopis kasutatud riiete poest rõivaid ja säästa tootmise ja transpordi arvelt loodusressursse? Et tekstiili- ja rõivatööstus on nõudlusel ja pakkumisel töötav süsteem nagu iga teine majandusharu, saame tarbimise vähendamisega mõjutada ka tootmist.

Ja kindlasti on meist igaühel suur roll oma sõprade, pere ja töökaaslaste mõjutamisel. Jagage oma teadmisi nendega ning varsti on ühe inimese asemel juba viis, kes oskavad oma tarbimisharjumustega maailma paremaks ja õiglasemaks muuta.

Ja kui võimalik, vaadake ka filme, mis rõiva- ja mänguasjatootmisest tehtud on. Näiteks „Jõuluvana töötuba“ annab pildi mänguasjade valmistamisest, „Meie ostame, kes maksab?“ räägib aga töötajate olukorrast rõivatehastes. Heitke pilk selle inimese näkku, kes sinu kehakatte on valmistanud.

Nimetatud filmide tasuta laenutamise võimalustest saab lugeda siit: www.maailmakool.ee