Üks ülikonna ja lipsuga pankurihärra Meelis Annus kõnnib Eestimaal ringi. Et ta kunagine klassivend mulle on, sellest ehk mõned vanad semud räägivad, aga et me ka kõvad püssipaugutajad olime, sellest
vaikivad kõik.

Poisikeste püssimaania võib korda saata paljutki. Maal elades olime pärit naaberküladest mõlemad. Mõne kilomeetrine vahemaa meid ei takistanud. Mõlemad olime koolis
hea peaga ja õhtupoolikuti seega vabad mehed mõlemad.

Ja siis toodigi püssid välja ja paugutades läks suur igavus meie eest jooksu ja peitu.

Püssidega me lolluseid ei teinud, sest olime selleks liiga targad. Aga et püssidega saab igavust eemale peletada, see sai meile ruttu selgeks ja meiesuguseid polnud vaja pikalt õpetada. Õhtupoolikud püsside saatel olid viljarikkad. Maailma sündisid kaks tarka meest, kes küll muidu pea, et ilma ühiste huvideta, kuid üheskoos relvaarmastust täis. See, mis meid kord kokku viis ja mis meid kord suuremaks tegi.

Neeruti-Uduküla, 1980-1982

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta