Möödunud laupäeval toimunud TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi vilistlaskonverentsil „Meedia(-) ja võrguühiskond“ esinedes tõstatas professor Marju Lauristin rahvuse käsitluse küsimuse ning selle säilitamise võimalused  ja probleemid tänapäeva kiirelt liikuvas maailmas.

Laupäeval, 4. juunil Tartus teiskordselt  toimunud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni konverents, kus arutleti muuhulgas nii avaliku diplomaatia kui ka e-valimiste üle, tipneski Lauristini ettekandega teemal „E-riigist virtuaalrahvuseni?“. 

Lauristin keskendus oma esitluses rahvuse säilitamisele, integratsioonile ning kõrgendatud vajadusele selleks haridust rakendada.

Rahvused on ajakirjanduslik toodang

Suur küsimusekoht on Lauristini sõnul kommunikatsiooniga seotud rahvuse käsitlus. Nimelt on tema hinnangul meie tänased rahvused suuresti ajakirjanduslik toodang.

Ajalehtede sündimise järel tekkisid ühiskonnas ühised tuttavad, kõneained ja muu, mis tulid läbi kultuurilise teksti, ning tekkis kujuteldav maailm.

Ühtlasi on Lauristini arvates tekkinud ning tekib ka edaspidi inimeste vahel piir – need, kellel on ühes keeles ühine mälu, sündmused, kõneained, ning teised, kelle keelebarjäär takistas olemast osa sellekeelsest suhtlusest.

Suhtluspiirid kaovad täielikult?

Sotsiaalteadlase Marju Lauristini sõnul võiks kaasaegses tehnoloogiliste võimaluste poolest rikkas ning piirideta maailmas oletada, et liigume tasapisi sinnapoole, kus varsti ehk enam ei loegi, mis keeles me suhtleme.

See võib sündida tõepoolest uue generatsiooni puhul, kes on sündinud maailma, kus kõik võivad ükskõik kellega ükskõik suhelda ning barjäärid selleks puuduvad pea täielikult.

Teine on olukord praegu keskikka jõudvate või vanemate inimeste seas. „Masu kukutas paljud asjad pilvede pealt maa peale. Tendets on tegelikult vastupidi, piir sulgub, inimesed tõmbuvad tagasi, suurte ühiste ruumide tõmbavus väheneb,“ selgitas Lauristin.

Tegeliku elu tajumine muutub

Eksisteerib aga selge pinge selles, mis on inimeste jaoks tegelik elu.  „Kas reaalsuse aktsent  on virtuaalruumis või inimeste igapäevase töö ja materiaalsete murede juures?“, arutles Lauristin kommunikatsioonikonverentsil.

„Rahvuse ja rahvusriigi ideestik on see, et kogu tänapäeva virvarris ja valikute mitmekesisuses on olemas teatud hirarhia,“ sõnas Lauristin, „peaks olema oma keeleruum, selle kaitsmine ja säilitamine, ja sellega igavikuni edasi minema.“

Probleem on tema sõnul tänapäeval aga eelkõige selles, kuidas see kõik võimalik on, kui kasvab peale uus põlvkond, kelle jaoks ühine keeleruum, väärtused ja mälestused ei ole enam esmane reaalsus.

 „Maailm liigub täieliku avatuse suunas ja jutt rahvuslikust kultuuriruumist on mineviku jälg, mis veel on olemas,“ sõnas Lauristin ning lisas, et elu ei ole enam inimesekeskne, vaid tootekeskne – oma elustki luuakse toode.

Haridus peab arvestama varasemaid kogemusi

Ometi on olukord pigem mööduv ning täielik kujunenud väärtuste kadumine pole reaalne. „Ei saa seda kujutleda sellena, et hüljatakse kõik, mis oli varem.  Varem tunnetatu, saavutatu ja nauditu ei kao ju kuskile,“ ütles Lauristin ning lisas, et sealjuures tulebki suunata pilk hariduse poole.

 „Haridus peab olema selline, mis arvestab uusi realiteete kui ka kogemusi – nende noorte reaalset kogemust uues maailmas ja kui kauge on distants nende maailma ja vana maailma vahel,“ sõnas ta. Tegelikult selle distantsi suurust ei ole tema hinnangul aga veel tunnetatud.

„Need on erinevad koodid, erinevad tähendussüsteemid, erinevad kultuuriilmad, mis eksisteerivad koos,“ selgitas Lauristin.

Probleemi ei ole tema hinnangul aga veel piisaval määral märgatud: „Nende teadvustamise ja tõlkimise probleemi tõstatamine ei ole praegu Eesti ühiskonnas, poliitikas, hariduses isegi formuleeritud.“

Kultuurilist tõlget vajaksid ka Eesti venelased

Lihtsustatud näitena kultuurilise tõlkimise vajadusest võib Lauristini sõnul tuua kas või Eesti ja Vene kogukonnad.

„Kui vaatame emakeelel põhinevat kultuuri edasiandmise viisi ja võrdleme seda tehnoloogiaga tuleb välja aja ja mälu mõõde,“ ütles Lauristin, „inimesed, kes valdavad sama emakeelelist kultuuri omandavad teatava hulga suhtumisi, teadmisi, väärtusi.“

Tema sõnul on kultuuri edasiandmisel mänginud alati rolli võrguühiskonnad, mis on eri vormides eksisteerinud juba ühiskonna algusest.

„Mis see laulupidu tegelikult oli? See oli ju võrguühiskond,“ selgitas Lauristin, „mis seal vahet oli, kas see toimus sotsiaalmeedias või näost näkku.“

Ükski kultuur pole eksiteerinud võrgustumiseta

Kogu kultuur on Lauristini hinnangul tegelikult võrgukultuur – inimesed tulevad kokku ja jagavad ühiseid tähendusi.

„Teadmata-tundmata üksteist on kujundatud üks infoväli ja meie ajastul pole mitte midagi erilist, välja arvatud see, et tehnoloogiad on arenenud ja kõik on väga-väga kiire,“ selgitas Lauristin miks võrgustumine ja võrguühiskond sugugi uudne või võõras teema pole.

„Ilma selle võrgustumiseta ja ühes kultuuris tähenduste loomiseta pole ükski kultuur eksisteerinud,“ lisas ta.

Uue ja vana integreerimiseks vajalik haridus

 „Me teeme otsustava sammu selleks, et tuua see uus, nimetame seda siis digikultuuriks, läbi kooli sellisesse keskkonda, kus ta saaks liituda emakeelsekultuuriruumi põhitegelikkuse, konstruktsioonide, kogu sellega, mis võiks öelda, et on klassikaline kultuur,“ sõnas Lauristin hariduse kriitilise rolli teadvustamise kohta.

Tema sõnul tuleb selleks, et ka uues põlvkonnas säiliksid meie rahvusele omased keeleruum, väärtused, mälu leida võimalus rahvuslik emakeelne kultuuriruum muuta tõlgitavaks tehnoloogiatel ja multimeediatel põhinevas rahvusvahelises kultuuriruumis.

Väikese rahvuse mured

 „Me peaks tegelema rahvusliku hariduse uue filosoofia loomisega,“  ütles Lauristin ning lisas, et kuskilt läheb piir, kus väike rahvas ei jõua enam oma kultuuri taastoota.  Seetõttu on kultuurilise mälu sidumine tehnoloogilise keskkonnaga ülesanne, mida tuleb võtta väga tõsiselt.

„Tuleb katsuda leida neid motiive ja soovi haridusega tõsiselt tegeleda,“ rõhutas Lauristin. Ühe võimalusena selleks näeb ta, et rahvuslikud tuumtekstid oleksid erinevate meedialiikide kaudu koolides analüüsitavad.

„Meie oma loodud materjal, see juba produtseeritud kontent, oleks meil eesti keeles eri vormides jäädvustatud – seda ümber luues saame uuesti oma identiteeti leida,“ selgitas ta.


Artikkel on valminud MTÜ Ökomeedia ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse koostöös.