Olen viimastel kuudel näinud pilte, mis teevad murelikuks ja panevad mõtlema. Puruks löödud uksed, seinast rebitud kätekuivatid, soditud seinad, põlenud prügikastid – need ei ole fotod kuskilt kaugelt või mahajäetud kohast. Need on tehtud siinsamas, meie enda linnas: Tondirabas, Männipargis, Õismäel, 2. septembril 2025. aastal avatud putukaväilal jne.

Need on paigad, kuhu linn panustab iga päev. Kohad, kus inimesed jalutavad, teevad sporti, mängivad ja puhkavad. Kohad, mille korrashoidu ja toimimisse panustavad kümned töötajad: koristajad, hooldajad, elektrikud, haljastajad, ehitajad. Sageli teevad nad oma tööd siis, kui teised magavad, et me saaksime päeval jalutada korras, toimivas ja turvalises linnaruumis. 

Ja siis on ühel hetkel kõik rikutud. Kõik see, mis oli hoolikalt tehtud ja hoolega korras hoitud, on hävitatud – mitte protestiks, mitte vajadusest, vaid lihtsalt hoolimatusest ja ükskõiksusest. 

Kõige kurvem on, et iga selline tegu teeb haiget rohkem kui ühele inimesele. See ei olnud lihtsalt katkine uks või soditud sein, vaid kellegi tehtud töö, kellegi aeg, kellegi hool, mis on jalge alla tallatud. 

Lõpuks maksame selle kõik ühiselt kinni. Iga uus prügikast, parandatud toru või värvitud sein tähendab raha, mida oleks saanud kasutada uute mänguväljakute, valgustuse või haljastuse rajamiseks. 

Vandaalitsemine tekitab linnas tunde, nagu see ei kuuluks enam kellelegi. Nagu avalik ruum oleks „kellegi teise“ mure. Aga tegelikult kuulub see meile kõigile. See on meie ühine kodu väljaspool koduseinu ja kodu hoitakse, mitte ei lõhuta. 

Ma usun, et enamik inimesi ei taha halba. Mõnikord on lihtsalt lihtne unustada, et need ruumid, need seinad ja seadmed, mida me igapäevaselt kasutame, ei teki tühjast kohast. Keegi paigaldab need. Keegi hooldab. Keegi koristab. Ja keegi tunneb päriselt kurbust, kui kõik see töö mõne hetkega hävitatakse. 

Kui tahame elada linnas, mis on puhas ja hoitud, peame alustama kõige lihtsamast – austusest. Austusest nende inimeste vastu, kes linna korras hoiavad. Austusest nende vastu, kes seda kasutavad. Austusest koha vastu, kus me ise elame. 

Kui märkad avalikus ruumis vandaalitsemist, anna sellest teada linna infotelefonile 14410 või rakenduses annateada.ee.

Ja kui kasutad avalikku tualetti, parki või mänguväljakut – jäta see järgmisele nii, nagu sooviksid seda ise leida. Avalik ruum on meie kõigi oma. Hoiame teda – nii, nagu hoiaksime oma kodu. 
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta