Kui ma 2012 aasta sügisel oma magistritööd kirjutama hakkasin oli mul olemas ainult lõputöö teema. Minu töö pealkirjaks oli “Inimmõju Tallinna Linnale” ja ainuke sisu, mis ma sellele tööle anda tahtsin, mahtus ühte lausesse: "Mine metsa". Siis ma veel ei teadnud, et linnaruum ei ole mitte probleem, vaid hoopis lahendus mitmetele keskkonnaprobleemidele.

Üle poole maailma rahvastikust elab tiheasustusaladel ning ehkki linnad hõlmavad kogu maailma maismaapinnast vaid 2%, on nad vastutavad kogu emiteeritavast inimtekkelisest CO2 kogusest umbes 70% ulatuses.

Linnad on keskkonna jaoks parasiidid, kuna nad ei tooda ise toitu, ei puhasta õhku ning käitlevad vaid väikese osa veest, mida nad reostavad. Ometi on väikesel territooriumil suure koguse inimeste majutamine keskkonnasõbralikum kui see kui kõik need inimesed elaksid hajaasustusalal.

Eeltoodud väidet toetab ka linnakeskkonna üleminekuteooria (Urban Environmental Transition). Põhisõnum, mis linnakeskkonna üleminekuteooria edasi annab on see, et kui linnad majanduslikult arenevad, siis arenevad ka nende keskkonnakoormused.

Kuznetsi kõveralt (Joonis 1) näeme, et jõukuse kasvuga lokaalsete-, regionaalsete- ja globaalsete keskkonnaprobleemide osakaal linnades muutub. Investeeringutega on võimalik lokaalseid ja regionaalseid mõjusid vähendada. Ometi, tarbimisharjumuste suurenedes, kasvab globaalsete keskkonnamõjude osakaal linnas.

Linnaruum
Joonis 1. Kuznetsi kõver. Keskkonnaprobleemide ümbersuunamine tiheasustusaladel.


Linnade metabolism

Selleks, et uurida selle teooria tõesust otsustasin teada saada, millises faasis asub Tallinn sellel kõveral ning võrrelda seda mõne muu linnaga. Võrdluseks sai valitud Helsingi linn. Majanduskasvu ja tehnoloogia arenguga on suudetud mõlemas linnas parandada linnastumise poolt põhjustatud keskkonnaprobleeme.

Sellele järeldusele jõudmiseks viisin läbi linnade metabolismi analüüsi Helsingi ja Tallinna linnas aastal 2010. Uurimise all oli ainult kodumajapidamise, transpordi (era- ja ühistransport) ning äri- ja avalikusektori mõju Tallinna ja Helsingi linnale.

Linnade võrdluseks uurisin ma linnade ainevahetust olulisemates probleempunktides. Uurimise all olnud lokaalsed probleemid hõlmasid veekasutust ning sanitaartingimustest põhjustatud probleeme, regionaalsed probleemid õhku, müra ning maakasutust ja globaalsed probleemid tarbimist, heitmeid ning kliimamuutusi.

Järgnevalt on välja toodud olulisemad metabolismi probleempunktid, millel ma oma töö juures peatusin. Sisenditena arvestasin materjale ja energiatarvet ning väljunditena tekkivaid heitmeid. Tallinna ja Helsingi linna ainevahetus on väljatoodud alloleval joonisel (Joonis 2).

Linnaruum
Joonis 2. Tallinna ja Helsingi sisend ja väljund

Maakasutus on Helsingis intensiivsemalt ära kasutatud kui Tallinnas. Helsingis ja Tallinnas on haljasalade osakaal võrdne, kuid ühe linnaelaniku kohta tarbib Helsingi vähem maad kui Tallinn. Eriti hästi on see näha elamumaa pinna ning elamufondi suhtest kus Helsingis on nende suhe intensiivsem kui Tallinnas. (Joonis 3)

Linnaruum
Joonis 3. Elamumaa ja elamufondi suhe linnades. Allikas: Tallinna linnavalitsus (2009), YMK (2007).

Energiatarve Helsingis tundub esmapilgul olevat oluliselt suurem kui Tallinnas. Kuid kui hakata võrdlema energiatarvet linna näitajate kaudu, siis vahe väheneb. Tuleb silmas pidada, et Helsingi kodumajapidamised on Tallinna omadest suuremad ning samuti on märgatav vahe Tallinna ja Helsingi keskmise leibkonna suuruses.

Tallinna leibkonna keskmine elamispind on 62 m2, Helsingis 85 m2. Ühe ruutmeetri kohta on kodumajapidamiste energiatarve samal tasemel. Tallinna keskmine leibkonna suurus on 2,3 inimest, Helsingis 1,9. See tähendab, et Tallinnas on umbes 171 000 leibkonda, Helsingis 313 300 leibkonda.

Kui võrrelda mõlemas linnas energiatarvet leibkondade järgi, siis järeldub, et kodumajapidamistes on energiatarve Tallinnas 1,6 korda väiksem kui Helsingis ning majapidamiste suurus (m2) 1,4 korda väiksem. Võib ütelda, et siin asub ohupunkt Tallinnas, kuna linnadeülemineku teooria kohaselt inimeste tarbimine jõukusega kasvab.

Transpordisektoris on sõiduautode energiatarve Tallinnas ja Helsingis võrdne. Ühistranspordi energiatarve aga on Helsingis 2 korda suurem. Kuid see näitaja ei ole määrav kuna Helsingi ühistranspordisüsteem läbib aastas 4 korda rohkem kilomeetreid kui Tallinna oma. Ühe transpordivahendi kohta läbitakse Helsingis 1,4 korda rohkem kilomeetreid (Joonis 4).

Tallinnas tehakse ühe elaniku kohta 289 reisi aastas, Helsingis 335 reisi. Seega, ehkki energiatarve on Helsingis suurem, on ka ühistranspordi kasutatavus suurem. Samuti võib eeldada seda, et suurema energiatarbe kompenseerib tihedam ühistranspordi võrgustik, mis on oluline, selleks, et tõsta inimeste ühistranspordi kasutusharjumusi. Tihedad sõidugraafikud on aluseks, sellele, et inimestel oleks mugav ühistranspordi abil linnas ringi liigelda.

Linnaruum
Joonis 4. Läbitud kilomeetrid arvel olevate sõidukite arvu kohta. Allikas: Tallinna Linnavalitsuse (2009); City of Helsinki (2012) andmete põhjal.

Ehkki Tallinna energiatarve inimese kohta on kaks korda väiksem ning võiks justkui eeldada, et Tallinna linna mõju globaalsetesse probleemidesse on kaks korda väiksem kui Helsingis, kuid nii see siiski ei ole. Energiatarve tekitab erinevaid heitmeid ning Tallinna süsinikdioksiidi heitmed on peaaegu 1,5 korda suuremad kui Helsingi omad.

Kokkuvõtteks

Käesolevate töö tulemuste põhjal paigutati nii Tallinn kui Helsingi, uuele, antud töö tingimustele vastava Kuznetsi kõverale (Joonis 5). Uuringu tulemusena selgus, et Kuznetsi kõver ei käitunud teoorias näidatud sümmeetriliste kõverate järgi. Selgus, et regionaalprobleemide lahendusteni on jõutud varasemas staadiumis.

Helsingi näitel tuli välja ka see, et mõningal määral globaalprobleemide mõju majanduse kasvades pidurdub. Kehtima jäi Kuznetsi üldpõhimõte, et jõukuse kasvuga lokaalsed ja regionaalsed mõjud vähenevad ning globaalsed mõjud suurenevad, kuid, mida efektiivsemaid tulemusi keskkonnaprobleemidele soovitakse, seda suuremaid investeeringuid tuleb teha.

Kulutused paremate tulemuste saamiseks ei kasva mitte lineaarselt vaid logaritmiliselt. Helsingi on Tallinnast nendes protsessides ette jõudnud, kuid Tallinna linn võiks sellest õppust võtta ning globaalsete probleemide vähendamisega tegelema hakata juba praegu, et vältida Kuznetsi kõveral määratud globaalprobleemide tõusu.

Linnade võrdluses ilmnes, et osad regionaalprobleemid, ei vähene alati samal kiirusel jõukuse kasvuga. Nende probleemide jätkuv eksisteerimine on tingitud suurest tarbimisest ning sellest, et kasutusel olevaid tehnikaseadmeid ei ole suudetud piisavalt tõhusaks muuta.

See tähendab, et osade regionaalprobleemide langus toimub aeglasemalt kui mõne teise puhul. Teisalt selgus, et ehkki Kuznetsi globaalprobleemide kõver näitab globaalsete probleemide kasvu on Helsingi näitel suudetud osasid globaalprobleeme tehnoloogia arenguga pidurdada. Võib eeldada, et mingist hetkest globaalprobleemid jõukuse suurenemisel pidurduvad.

Linnaruum
Joonis 5. Kuznetsi kõver Tallinna ja Helsingi jaoks.

Tihedalt asustatud, kompaktne, jalgsi läbitav, pigem ühistranspordile kui erasõidukitele suunitletud, erineva maakasutusega linnaplaneering.

Usun, et korralik linnaplaneerimine, kus võetakse arvesse linnade metabolismi analüüsi, tagaks meile paremad linnad ning aitaks meil üle saada mitmetest keskkonnaprobleemidest:

  1. Linn peab olema tihedalt asustatud – laialivalgumise vältimine on vajalik efektiivsete transpordilahenduste saavutamiseks.

  2. Transiidi arendus ning mitmekülgne maakasutus – põhiteenuste paigutamine kodude lähedusse vähendab transpordi vajadust ning võidab inimestele aega.

  3. Tuleb tagada inimsõbralik teedevõrgustik, et inimestel oleks hõlbus jalgsi või jalgrattal liigelda.

  4. Panustamine rohelisse ehitusse - hooned tuleks disainida ja ehitatud nii, et välditaks jäätmete tekkeid. Linnad peavad olema hästi planeeritud ning orienteeritud inimeste, mitte autode järgi.

Ehkki linnad on vastutavad ligi 2/3 kogu maailmas emiteeritud antropoloogset päritolu CO2 tekke eest, on sellise suure hulga inimeste majutamine kompaktselt ning tihedalt väikesele maa-alal jätkusuutlikum kui hajaasustus alal, kuna sellega on võimalik kokku hoida nii energia kui materjalikulu arvelt.

Elanikkonnale vajalikud teenused on seeläbi rahvale lähemale ning hoitakse kokku ka sihtkohta jõudmiseks kuluva aja pealt, mis on tänapäeval üks oluline ressurss. Prognooside kohaselt on elab aastaks 2050 80% maailma rahvastikust linnades, seega on oluline alustada jätkusuutlike linnade planeerimisega juba täna. Linna peab käsitlema kui võimalust, mitte kui takistust keskkonnaprobleemidega võitlemisel.