Linnade areng toimub kontinentide lõikes erinevalt. Euroopa rahvastik elab enamasti hajusalt linnastunud ruumis, kus linnade ümbrus on tihedalt asustatud ja linnad moodustavad võrgustiku. Euroopas on ainult üksikuid linnastuid, kus nagu Suur-Londonis, Moskvas või Suur-Pariisis elavad koos mitmed miljonid inimesed.

Linnastumise tekke põhjused on eelkõige immigratsioon ja kõrge sündimus. Inimesed kolivad linnadesse paljudel erinevatel põhjustel, kuid enamasti siirdutakse sinna paremate elu- ja töötingimuste otsingutele, aga ka sõjalistel ja poliitilistel põhjustel ning varjule näljahädade eest. Ühtedele on linn võimaluste, teistele lootusetuse koht.

Linna ja linnastumise mõisted

Linn on füüsiline, majanduslik, poliitiline ja kultuuriline nähtus. Füüsilise määratluse järgi on linn tihedalt täis ehitatud keskkond ja ulatub sinna, kus tihe ehitus lõpeb. Majanduslikult on linn paik, kus asuvad pangad, poed, ettevõtted jms. Poliitilis-halduslikult on linna määramine lihtne. Linna halduspiirid on märgitud kaartidele. Linn on ka kultuuriline nähtus, sest linnades sünnivad uued moed ja elumallid.

Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanike osatähtsuse suurenemine piirkonna rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Linnastumist saab iseloomustada urbaniseerumise taseme ja linnastumise tempode abil.

Tänapäeval on arengumaades linnastumise tase madal. Linnastumise tempod on aga väga kiired, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Mõnedes arengumaades toimub ülelinnastumine ja selle tagajärjel tekivad linnade äärtesse agulid ja slummid. Vaesusest ja väga kehvadest elutingimustest hoolimata on sellistes piirkondades suur iive.

Arenenud riikides on linnastumise tase kõrge, aga linnastumise tempod on aeglased, kuna inimesed juba elavad linnades ja linnad suurenevad peamiselt vaid arengumaadest sisserändavate inimeste arvelt. Sellistes linnades on iive kas väga väike või hoopis negatiivne.

Urbaniseerumise ajalugu

20.sajandi alguses oli 11 linna, kus oli enam kui miljon elanikku. Aastal 1950 oli selliseid linnu 80. 1990. aastal oli miljonilinnasid juba 276 ning 2000. aastal oli neid ligi 400. Ennustatakse, et aastaks 2015 on selliseid hiiglaslikke linnasid juba 550.

Maailma linnastumine ei tähenda mitte ainult statistilist muudatust rahvastiku paiknemises. See muudab ka maastikke, inimesi ja institutsioone, sest viimased peavad järjest enam järgima linnareegleid. Ka kombed ja tavad muutuvad linnadele omasteks. Linnad on üksikisikute ühiskond, millel on kindel rütm ning mida iseloomustavad mobiilsus, ühetaolisus ja iseseisvus.

Linnad tekkisid samal ajal põlluharimisega – umbes 8000-10000 aastat tagasi. Vanaaja linnade elanike arv jäi tavaliselt alla 25000. Linnu tavatseti tollal ehitada kaubateede ristumispaikadesse, sadamatesse, jõesuudmetesse ja mererannikule. Linnade tekkele andis aluse põllumajandusliku tootlikkuse tõus. Inimesed leiutasid endale palju uusi abivahendeid, hakati rajama kuivenduskanaleid ja palju muud. Seega ei pidanud osa rahvast enam toidu eest hoolitsema. Algselt oli linnadel eelkõige kaitsefunktsioon, edaspidi koondusid sinna käsitöö ja kaubandus, mis aitasid kaasa transpordi arengule.

Nüüd 21.sajandil näeme talupojaelu väljasuremist ning selle asendumist suurtootjatega. Mobiilsus ja ühetaolisus on jõudnud ka põllumajandusse. Käsitöö on tänapäeva maailmas ülijõudsalt asendumas masstootmisega.

Artkli teine osa ilmub homses Bioneeris.
_____________________________________________
Samal teemal:
Bioneer: Maailma linnade pidurdamatu kasv (I osa) ,
Bioneer: Maailma linnade areng (II osa) ,
Bioneer: Unustatud inimesed slummides (III osa),
Bioneer: Keskkonnamõjud (IV osa)
,
Bioneer: Õhusaaste vähendamine linnades (V osa).

Allikad: A. Gresh, J. Radvanyi „Globaliseerumise atlas“, kirjastus Agro, 2007, wikipedia, miksike, maailmakoolwww.electricscotland.com