20. sajandi alguses, kui inimkonna rahvaarv lähenes tempokalt kahele miljardile, oli maailmas kokku 11 linna, mille elanikke oli rohkem kui miljon. Vaid pool sajandit hiljem oli inimesi peaaegu miljardi jagu rohkem ja miljonilinnade arv küündis 80-ni. 1990. aastal oli maakeral elanikke juba üle viie miljardi ning vähemalt miljonit inimest koondavate linnade arvuks oli 276. Aastatuhande vahetusel, kui maakera elanikkonna suurus oli ületanud kuue miljardi piiri, oli miljonilinnu ligi 400. Ennustatakse, et aastaks 2015 on selliseid hiiglaslikke linnasid juba 550. Tegemist on protsessiga, mida kutsutakse urbaniseerumiseks ehk linnastumiseks.

Linn on füüsiline, majanduslik, poliitiline ja kultuuriline nähtus. Füüsilise määratluse järgi on linn tihedalt täis ehitatud keskkond ja ulatub sinna, kus tihe ehitus lõpeb. Majanduslikult on linn paik, kus asuvad pangad, poed, ettevõtted jms. Poliitilis-halduslikult on linna määramine lihtne. Linna halduspiirid on märgitud kaartidele. Linn on ka kultuuriline nähtus, sest linnades sünnivad uued moed ja elumallid.

Linn kui kultuurikeskus

„Talupoeg on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse järk-järguline kasv,“ on öelnud saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof Oswald Spengler (1880-1936) oma kuulsas tähteoses „Õhtumaa allakäik“. „Kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub arengu lõpus hiigellinnana kultuuri kasvajaks,“ on Spengler öelnud.

Sprengleri teooria järgi on linnad kui kultuurilised elusorganismid, mis sünnivad arenevad, jõuavad arengu tippu ja seejärel hääbuvad.

Linnad on vastastikku sõltuvuses teiste väiksemate asulatega. Sprengleri teooriat uskudes on inimeste koondumine linnadesse loomulik nähtus. Õhtumaades jõudsid linnad nimetatud teooria järgi oma kultuurilisse tippu 18. sajandil ning edasi on oodata hiigellinnade faasi.

Tänapäevane globaliseerumine, linnalise eluviisi massiline levimine, keskkonna ja sotsiaalprobleemid paistavad kuulsa Saksa filosoofi mõtteid toetavat. Meie linnastuvat elustiili, mis on tänapäevase kultuuri vaieldamatu osa, võib osaliselt tõesti võrrelda kasvajaga või koguni siirdeid ajava vähkkasvajaga.

Maailma linnastumine ei tähenda mitte ainult statistilist muudatust rahvastiku paiknemises. See muudab ka maastikke, inimesi ja institutsioone, sest viimased peavad järjest enam järgima linnareegleid. Ka kombed ja tavad muutuvad linnadele omasteks. Linnad on üksikisikute ühiskond, millel on kindel rütm ning mida iseloomustavad mobiilsus, ühetaolisus ja iseseisvus.

Tänapäeval näeme talupojaelu väljasuremist ning selle asendumist suurtootjatega. Mobiilsus ja ühetaolisus on jõudnud ka põllumajandusse. Käsitöö on tänapäeva maailmas ülijõudsalt asendumas masstootmisega.

Linnastumine ei ole ühene

Linnastumine ehk linnade arvu ja suuruse kasv ei ole üheselt võetav halb nähtus. Kõik sõltub sellest, millise tempo ja tasemega toimub linnaelanike osatähtsuse suurenemine piirkonna rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Piirkondades, kus protsess on aeglasem ja linnad paremini toimivad, on ka mõju keskkonnale teistsugune.

Linnadesse elama asumisega kaasnevad üha uued elumajad, bürood, kaubanduskeskused ning muud hooned. Ehitatakse ka teed, vaksalid, lennujaamad, kanalisatsioon ja prügilad. Ainsad algupärase maastiku jäänused on linnades pargid ja aiad, mis aga üha vähenevad.

Näiteks arengumaades on linnastumise tase tänapäeval madal, aga protsessi tempo on väga kiire, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Mõnedes arengumaades toimub ilmselge ülelinnastumine ja selle tagajärjel tekivad linnade äärtesse vaesed agulid  ja slummid. Vaesusest ja väga kehvadest elutingimustest hoolimata on sellistes piirkondades suur iive, mis lisaks vaesusest tingitud probleemidele teravdab ka rahvastiku kasvu globaalprobleemi.

Linnade areng toimub kontinentide lõikes erinevalt. Euroopa rahvastik elab enamasti hajusalt linnastunud ruumis, kus linnade ümbrus on tihedalt asustatud ja linnad moodustavad võrgustiku. Euroopas on ainult üksikuid linnastuid, kus nagu Suur-Londonis, Moskvas või Suur-Pariisis elavad koos mitmed miljonid inimesed.

Kummalgi Ameerika mandril on seevastu mitmeid megalinnu: Sao Paolo, Buenos Aires, Mexico, New York, Los Angeles – kõigis neis elab enam kui 15 miljonit inimest. Aasias on linnastumise tempo samuti kiirenemas. Ennustatakse, et aastaks 2020 kujunevad seal välja ligi 10 megapolist, milles elanike arv jõuab 20 miljonini. Aasia hiigellinnadest võib nimetada selliseid linnu nagu Mumbay (Bombay), Karachi, Shanghai, Dhaka, Jakarta ja Tokyo.

Aafrikas on linnade areng piirkonniti erinev, kuid siingi on elanikkond linnastunud. Näiteks suurtes linnastutes nagu Kinshasa, Kairo või Lagos, kus 1950. aastal elas 300 000 inimest, küündib elanike arv nüüd 10 miljoni kanti.

Kas teadsite?

  • 20. sajandi algul elas linnades umbes 14% inimestest. Nüüdsel ajal läheneb see arv aga juba 50%-le. Ennustatakse, et aastaks 2020 arengumaade linnarahvastiku arv kolmekordistub. Eriti kiire on linnarahvastiku juurdekasv Aafrikas.

  • Eesti rahvastikust elab 69% linnades ja 68% elanikest regioonikeskustes, Harju, Ida-Viru, Tartu ja Pärnu maakondades.

  • Linnastumisega seoses tekib palju probleeme. Linnade rajamiseks on vaja maad, selleks kulub aga üha rohkem viljakat pinnast. Vaja on ka ehitusmaterjale. Suured linnad saastavad rohkem õhku ja ümbritsevat keskkonda kui väiksemad asulad ning toodavad palju prügi. Suurte linnade elanikud vajavad toitu, mida nad ise ei kasvata, ja sellega tekivad kaupade transpordiprobleemid. On tarvis ehitada paremaid teid, toota rohkem autosid, ronge, laevu ja muid transpordivahendeid. Omaette probleemi kujutavad endast ka inimtegevusest sõltuvusse jäänud looma- ja linnuliigid, mis on muutnud looduse tavapärast kooslust.

  • Järjest enam linnastuvas maailmas on levimas trend, kus suurlinnad moodustavad ühtseid võrgustikke ümbruskonna asulatega ja teiste suurlinnadega. Sellist ülisuuri asulaid kutsutakse megapolisteks. Näiteks elab Mexico linna megapolises ligi 40 miljonit inimest. Induse-Gangese madaliku suurlinnade võrgustikus elab aga koguni 200 miljonit inimest.

  • Slummideks kutsutakse linna vaest, halva hoonestusega ja planeerimata piirkonda, kus puudub elementaarne infrastruktuur (kanalisatsioon ja sageli ka elekter). Slummides ehitatakse hooneid juhuslikest materjalidest ja ohutusnõudeid eirates. Slummides lokkab kuritegevus ja vaesus. ÜRO andmetel vähenes aastatel 1990–2005 slummides elavate linnaelanike osakaal linlaste seas arengumaades 47%lt 37%-le, aga absoluutarvudes slummide elanike arv kasvab. Kui praegu elab slummides miljard inimest, siis aastal 2030 hakkab prognoosi järgi elama kaks miljardit inimest.

Linnad on arenenud aastatuhandeid

Linnade tekkele pani aluse põllumajandusliku tootlikkuse tõus, tänu millele ei pidanud osa rahvast enam toidu eest hoolitsema. Algselt oli linnadel eelkõige kaitsefunktsioon, edaspidi koondusid sinna käsitöö ja kaubandus, mis aitasid kaasa transpordi arengule.

Esimeste linnade tekkimise aja osas on teadlased erinevat meelt. Näiteks prantsuse ajaloolase Fernand Braudeli (1902-1985) hinnangul tekkisid esimesed linnad juba 10 000-8 000 aastat tagasi. Braudel on nimetanud linnade teket ka „ajaloo õnnelikuks juhuseks“.

Samas paljude teiste teadlaste hinnangul jääb esimeste linnade teke viietuhande aasta tagusesse aega, kui linnasid loodi Tigrise ja Eufrati jõe orgudes praeguse Iraagi territooriumil ning ka Palestiinas.

Tollased linnad olid tänapäeva mõistes väga väikesed, 1500-2000 elanikuga. Linnad tekkisid kui ülemkihi ja neid teenindavate käsitööliste, kaupmeeste ning teenrite eluasemed.

Varaste linnade olemusest annab aimu ka piiblist tuntud Moosese seadused, mille kohaselt olid linnad müüriga piiratud elupaigad. Asulad, mis  polnud müüriga ümbritsetud, neid peeti küladeks. Piibliaegadel olenes asulatüübist ka kinnisvara käsitlemise viis: kodasid müüriga piiratud linnades võis müüa igaveseks ja neid ei saanud välja lunastada hiljem kui üks aasta peale müüki. Kojad müüriga piiramata külades kuulusid põllumaa juurde, mistõttu need tagastati tasuta juubeliaastatel, mis kordusid iga 50 aasta järel.

Kreeka hiilgeaegadel olid linnad poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised keskused. Näiteks Ateena  oli tuntud oma demokraatia poolest. Tollaseid linnriike kutsuti polisteks. Kreeka ühiskond oli linnadekeskne, sellest hoolimata, et enamus inimesi elas maal. Kuna poliste äärealad ei ulatunud kunagi linnadest väga kaugele, olid ka maaelanikud linnaga tihedalt seotud.

Rooma linnast sai suure impeeriumi keskus, mis oli tollases mõistes hiiglasliku elanike arvuga asula. 410. aastal elas Roomas 700 000 inimest. Vanaaja linnad kadusid seoses Rooma riigi hävimisega. Nii polegi imestada, et vaid 300 aastat hiljem oli Rooma muutunud 30 000 elanikuga linnaks.

Linnade taastekkimist soodustas varakeskaja lõpul toimunud elutingimuste paranemine. Linnad ei olnud hiiglaslikud ka veel keskajal. Näiteks Eesti suurimas linnas Tallinnas elas keskajal umbes 7000–8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Euroopa suurimates linnades Pariisis, Milaanos ja Veneetsias elas tollal umbes 100 000 inimest. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Eestis laiusid linnamüüride ees ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad.

Hiljem, tööstuse arenedes, kogunesid linnadesse elama aga vabrikutöölised, kes omakorda tõid kaasa neid teenindava inimeste hulga. Linnas elavate inimeste tegevusalad ei vaja suurt territooriumi, seetõttu võib väikesel maa-alal elada koos palju inimesi.

Tänapäeval on paljud linnad kasvanud väga suureks. Näiteks Mehhiko pealinnas Ciudad de Mexicos elab juba ligikaudu 25 miljonit elanikku. Tegemist on linnaga, mis on suur olnud juba väga pikka aega. 16. sajandil, kui eurooplased piirkonda jõudsid, elas linnas juba 100 000 inimest.

2007. aasta seisuga on Eestis 47 linna.

Kasutatud kirjandus:

  • „Elu Keskaja linnas“ Miksike http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/elu_keskaja_linnas_dianakuusemaa.htm

  • „Fernand Braudel“ Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Fernand_Braudel

  • „Induse-Gangese madalik“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Induse-Gangese_madalik

  • „Linn“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Linn

  • „Linnastumine ehk urbanisatsioon“ Miksike http://www.miksike.ee/docs/elehed/8klass/4gloobusesunnilugu/8-4-8-2.htm

  • „Linnastumine“ Miksike http://miksike.com/docs/referaadid2005/linnastumine_liisaraudkepp.htm

  • „Linnastumine“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Linnastumine

  • „Megapolis“ Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Megalopolis_%28city_type%29

  • „Oswald Spengler“ http://www.hot.ee/indrme/spengler.htm

  • „Oswald Spengler“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Oswald_Spengler

  • „Polis“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Polis

  • „Rome“ Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Rome

  • Rooma“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Rooma

  • „Slumm“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Slumm

  • „Vana-Kreeka“ Miksike http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/vanakreeka_kokkuvote_karoliinekorol.htm

  • „Vana-Kreeka“ Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Kreeka

  • A. Colin „Globaliseerumise atlas“ Monde Diplomatique, trükikoda „Paar“ 2006, lk-d 30-31 http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?163696

  • Ciudad de Mexico City http://et.tixik.com/ciudad-de-mexico-2365849.htm

  • P. Pihu „Keskaegne linn“ http://www.slideshare.net/uhisgum/keskaegne-linn