Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas segada henna nahale või juustele - põhiained on samad - hennapulber, hape, suhkrud, eeterlikud õlid - ning segamise protseduur sarnane - jälgida tuleb aega ja temperatuuri. Hennamaalingute jaoks peab lihtsalt segama puhtama pasta, selle värvusreaktsiooni aeg ja soojashoidmine peab olema täpsemalt jälgitud ning pastat peab hoidma külmas või sügavkülmas, sest nahk hennakandjana on tundlikum ja kapriissem kui juuksed.

HENNA

Kõige parem on BAQ (body art quality) henna - see on puhas, ei sisalda mingeid lisaaineid, pulber on peeneks sõelutud ja keskmisest palju kõrgema hennatanniinhappe sisaldusega. Kõige kindlam ja mugavam valik - peen, puhas. Selle peale võib teha keemilist värvimist ning seda hennat võib julgelt  kasutada keemiliselt värvitud või töödeldud juustel. Kuid hennapunane sööb ennast heledatest värvidest pikalt läbi ning henna täielik väljasaamine juustest ei ole väga lihtne.

Väga paljud Indiast toodud hennad sisaldavad sünteetilist rohelist riidevärvi - Indias usutakse, et mida rohelisem on hennapulber, seda parem see on. Kuna India varustab hennaga ka Türgit, siis on see ka Türgi hennade probleem. Iseloomulik on see, et pulber on taimse olluse kohta väga ebaloomulikult roheline - kirkast salatirohelisest sügava mürkroheliseni välja.  Riidevärv ei mõjuta ei nahamaalingu ega juuste tooni, kuid tundlikel inimestel võib see juuksevärvimisel teklitada nahaärritusi, kontaktdermatiiti, sügelust jms. Nahamaalingute jaoks tahavad paljud sellised hennad siiski ülesõelumist.
Väga odavate hennade valiteet on üldiselt väga ebaühtlane - on väga häid partiisid, mis annavad suurepärase tooni ning selliseid, mis näivad koosnevat peamiselt liivast ja leherootsukestest ja toon on lahja ja ebamäärane. Reeglina ei saa nendega hennamaalinguid teha, sest hennatanniinhappe sisaldus on liiga madal. Juustele - kui paremat pole võtta, siis sobib ikka. Henna kvaliteeti, puhtust ja värvi ei garanteeri reeglina keegi.

SEGUHENNAD on need nö hennad, mis lubavad laia spektrit erinevaid toone. Värvivalik kaardub sageli uhkelt nisublondist süsimustani, see saavutatatakse väidetavalt ainult taimsete komponentidega. Karpidel on toimeainete loetelu väga sageli väga suvaline ning kõikide puhul on seal kirjade järgi hennat sees. Venita hennad näiteks sisaldavad PPD-ühendeid, tolueene ja ilmselt ka metallisoolasid. Seguhennad võivad anda suurepäraseid tulemusi, kuid nende kasutamine on ses mõttes kõige riskantsem, et kui midagi viltu läheb, siis ei oska keegi ütelda, et mis siis juhtus ja miks nii läks. Kindlasti ei ole hea mõte seguhennadega värvitud juukseid keemiliselt töödelda, eriti heledamaks värvida.

TEMPERATUUR

Meil väga kaua levinud henna kokkusegamise juhend ütles: Kallake hennapulbrile peale keevat vett, laske jahtuda ja kandke pähe, nii soojalt kui võimalik. Ka sellisel moel saab hennast värvi kätte, kuid see jääb üldjuhul lahja vaskne, kulub või luitub üsna ruttu ära ning sel moel ei saa valmistada hennat nahamaalinguteks - henna jääb nahale ainult paariks päevaks ja ei lähe tumedaks.

Hennat tuleks segada toasooja vedelikuga. Juustele segades võib see olla natukene soojem, kuid kindlasti ei tohiks see olla kuum. Nahamaalingute pasta tegemiseks peab see olema toasoe või leige. Ning siis tuleb pastal seista lasta - toasoojas või nt panna kauss radiaatori peale. Seismiseaja temperatuur võiks jääda 20-30C vahele. Siis vallandub hennatanniinhape lehepulbrist loomulikult ja aeglaselt ning tulemuseks on ilusam, sügavam ja rikkalikum toon, mis püsib nii nahal kui juustel paremini peal.

Kui hennast värv kuuma või tulise vedelikuga nö lahti ehmatada, siis saab sellega küll kiiresti toimetama hakata, kuid toon tuleb heledam vaskne, kipub luituma ja kiiremini kuluma isegi juustelt.

HAPU

Henna vajab värvusreaktsiooni käivitumiseks happelist keskkonda - vedelik, millega hennat segada peab olema hapu. Seetõttu tavaline vesi ei sobi. Soovitav on vesi, millega haput vedelikku lahjendada,  enne ka läbi keeta.

Juuste jaoks sobib igasugune happeline vedelik - puhtast sidrunimahlast või muust mahlast kuni vihmaveeni. See ei pea olema sidrunimahl, isegi tsitruseliste oma mitte - inimesed, kes on tsitruselistele allergilised võivad kasutada ükskõik, millist muud mahla - õun, jõhvikas, sõstrad. See võib olla ka punane vein - näiteks selline, mis juua sünnib vaid suure häda korral, aga on koju seisma jäänud ja ära visata tundub ka imelik. Peale värvusreaktsiooni käivitamist tuleb segu vedelamaks teha. Seda võib siis teha tavalise keedetud vee, kummeli või mõne muu teega. Juuste jaoks kasutavam pasta ei pea olema väga hapu. Kõige parem määratlus - sega segu selliselt hapu vedelikuga, mida ise juua kannatad. See on piisav.

Paljud inimesed keedavad endale ise mingi segu, mille komponendid varieeruvad, vastavalt isiklikele eelistustele - must, salvei või aedliivatee, tamarind, kaneel, nelk, roosiõielehed. See on tõeline loominguline kokkamine ja pakub palju võimalusi.

Hennamaalingute jaoks võiks aga kasutada puhast mahla. Tsitruseliste puhul on hennatajate tähelepanekute järgi kõige vähem allergiat tekitav apelsin, siis sidrun ja kõige äkilisem on laim. Ka hennamaalingute jaoks võib teha oma keeduse - väga hea on hästi kange must tee tamarindiga, ka sellele võib keetmise ajal lisada nelki. Kindlasti ei soovita naha-hennat teha veiniga - ei ole hullemat asja kui suvel äkki käärima läinud hennapasta, mis kobrutab ja mullitab koonusest või pudelist välja.

MAGUS

Sahhariidide lisamine on oluline just nahamaalingute henna jaoks - see teeb pasta venivamaks ja siidisemaks, seda on parem nahale kanda, kuivades ei murene pasta nii kergelt tükkideks ja kerge kleepumise tõttu püsib paremini nahal. Mõned hennapulbrid sisaldavad ise sahhariide - Rajastani hennad on üldjuhul kleepjad ja isegi natuke sültjad ning hennategijad eelistavad sedalaadi hennasid pigem mõne teise pulbriga segada, et saada parim tulemus. Rajastani ja Jamila segu on üks levinumaid.

Sahhariidid võivad olla suhkrud - tavaline valge lauasuhkur, rafineerimata, roo- või melassisuhkur, fruktoos, glükoos, vahtrasiirup või mesi. Ainuke mida peab meeles pidama - mesi on allergeen, nii et kes tahavad teha hennat paljudele, ka võõrastele inimestele, peaksid mee kasutamist vältima.

Juuksehennade puhul võib kasutada ka pektiine sisaldavat moosisuhrkut - tulemuseks on kergelt geeljas pasta, mida on mugavam pähe panna. Mee kasutamise puhul on täheldatud, et see teeb juukseid kergelt heledamaks, ka henna tooni.

EETERLIKUD ÕLID

Henna paremaks oksüdeerumiseks lisatakse pastale vahel ka eeterlike õlisid, aga mitte igasuguseid või suvalisi. Need on eeterlikud õlid, mis sisaldavad suures koguses monoterpeenseid alkohole - edaspidi terpeenid - see aitab kaasa henna paremale oksüdeerumisele ning hästiterbitud pastaga võib saada nahale peaaegu mustajspruuni tulemuse. Õlide kasutamine on hea, kuid ei ole ilmtingimata hädavajalik - hea henna värvib nii juukseid kui nahka ilma terpeenideta. Nende kasutamine on rohkem ‘meisterisaladus’ - kel millised eelistused välja kujunevad ning milliste kombinatsioonidega parima tooni saab.

Eeterlikud õlid võivad olla ärritajad ja allergeenid, seetõttu peab nende kasutamisega ettevaatlik olema. Enne õlide kasutamist tuleks kindlasti tutvuda ka aroomiteraapia-alase kirjandusega ning end eeterlike õlide asjus natuke harida.

Eukalüpt on hea terpeen, kuid taime liigirohkuse tõttu ei pruugi õli alati hea ja terpeeniderikas olla.

Teepuu on väga hea - kuigi tugeva lõhnaga, ei jää see nahale ega juustele püsima. Teepuu on põletikuvastane. Kuid teepuu võib olla allergeen ning inimesed, kes on allergilised teepuule, peavad vältima ka cajeputi ja niaouli - veel kaks väga head terpeeni - õlidega kokku puutumist.

Nelgipungaõli on hea, samuti kardemon, aga mõlemad on väga tugevad ärritajad ning nende kasutamisega peab olema väga ettevaatlik. Salvei, rosmariin ja tüümian (aedliivatee) on samuti head, kuid tugevad õlid.

Lavendel on hea terpeen ja ilmselt üks ohutumaid eeterlike õlisid.

Vahel pannakse mõnda õli ka lõhna pärast - roos-geraanium ja roosiõli on levinumad.
Hea näide sellest, et kõik õlid hennapastale ei sobi - piparmündiõli teeb pasta klompjalt tükiliseks.

Juustel kasutamiseks võib hennat segada ka tavalise õliga - riitsinus, oliiv, linaseeme, kasvõi tavaline rapsi- või päevalille toiduõli on hea. Tulemuseks on väga intensiivne läige, kergelt vasekarva tooniga, mis võrreldes puhta hennaga on mahedam, kuldne või pruunikas. Õliga segatud henna imendub aeglasemalt ning sel moel saadud toonid on pehmed ja rohkem rusked. Intensiivset punast sel moel ei saa ning punastelt juustel võtab selline mask külma punast vähemaks.

Kes tahavad saada juuksed henna ja indigoga mustaks, peavad teadma, et õlide kasutamine pärsib indigo kinnitumist juuksekarva ning musta tulemust sel moel ei saa. Ka ei püsi indigo eelnevalt õlimaskitatud juustel väga hästi peal ja kipub kiiremini maha kuluma.

AEG

Henna tahab aega. Nii pasta valmistamisel - värvusreaktsiooni käivitumiseks - kui ka pealhoidmise osas. Temperatuuriga mängides saab muuta ka ajakulu - mida kuumemas hennat peal hoida, seda parem on tulemus. Hennatatud juustega saunalavale minnes peab juuksed kindlasti katma - nii nagu märgade juuste või juuksemaski puhul. Juukseid hennas ‘keeta’ ei ole mõtet.

Juuste puhul on alati mõttekas teha nö ‘lapitest’ - korjata juukseharjalt oma juukseid ning katsetada. Nii saab mängida erinevalt kokku segatud pastade ja ajaga - henna, hendigo ja henna-amla-indigo annavad kõik väga erinevaid tulemusi.

Nahal tuleks hennat hoida nii kaua kui võimalik - pasta kuivab ära ja mureneb ise maha. Selle mahanokkimine või kratsimine ei ole hea. Sageli kaetakse hennatatud pind kinni, et see püsiks kaua niiske ja soe ning vahel seda ka kuumutatakse - traditsioonilistes kultuurides nt lõkke lähedal või kinnimähitud käsi veeauruga - kaasajal kasutatakse ka kuuma fööni.

PESEMINE

See, mis puutub hennatamisejärgsesse pesemisse, on minu meelest üks kummalisemaid aspekte meil levinud või levitatavas hennakasutamises. See on ritsi vastupidine sellele, kuis tegelikult olema peaks.

Vanast ajast teada ja siiani Venemaal pakitud Iraani hennapakkidel leiduv info ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi hennatatud juukseid 24-48 tundi peale henna väljaloputamist pesta. Mis on täielik jama. Kui hennatanniinhape on juba juuksekarva sees, siis see seal ka on ja selle täielikuks eemaldamiseks on vaja kääre. Kvaliteetne ja õigesti kokku segatud henna talub väga hästi ka kloorivett ja päikest. Füüsikalise päikeseblokaatorina kaitseb henna nii juukseid kui ka nahka UV-kiirguse eest.

Peale henna, hendigo, senna või indigo välja loputamist võib juukseid šampooniga pesta, kui selleks on vajadust, siis tuleb kasutada palsamit ja olla pärast loputamisega hoolikas, nagu ikka. On inimesi, kelle juustele senna+sidrunimahl või puhas indigo mõjub natukene kuivatavalt, väga harva on seda täheldatud ka hennaga - siis on pastajääkide korralik väljapesemina ning hilisem palsami lisamine lihtsalt vajalik.

Uuemal ajal müügile tulnud hennad, mis on mõeldud ka hennamaalingute tegemiseks, sisaldavad, vähemalt nendes kasutamisjuhendites, mida ma näinud olen, soovitust või juhist hennapasta nahalt mahapesemiseks paari tunni möödudes. Henna on nahal peale pasta mahakoorumist 24-48 tunni jooksul äärmiselt tundlik igasuguse vee ja seebi suhtes. Värske hennapildi pesemine ja hennatatud naha veega kokkupuutumine peatab oksüdeerumisprotsessi, lühendab maalingu eluiga 2-3 päeva võrra ning see ei lähe enam väga tumedaks.

Nahalt tuleb henna eemaldada lihtsalt mahapühkimisega - kuivanud pasta mureneb ja pudeneb nahalt kergesti. Hilisemaks järelhoolduseks on rikkalik õlitamine ja kreemitamine väga hea - see kaitseb nahka vee eest, niisutamine vähendab naha kuivamist ja pindmiste naharakkude intensiivset irdumist.

ÜLEJÄÄGID

Puhta hennapasta ülejäägid - ükskõik, kas naha või juuste jaoks segatu - võib panna sügavkülma. Sügavkülmas seisab henna ilusti umbes aasta, kaotamata midagi oma omadustest. Taaskasutamiseks tuleb see lihtsalt aeglaselt üles sulatada.

Indigo tuleb ära kasutada kohe, see pasta sügavkülmas ei seisa. Ka ei saa sügavkülmas hoida hendigot, amlat ja sennat.


Loe ka teisi artikleid hennast!

Loe artikleid taimsetest juuksevärvidest!

Lisainfo