Küll on kole, kui avastad järsku, et ei kuule enam sama hästi nagu aastate eest. Ma ei taha siin olla ninatark ja hakata jagama õpetusi, mis ühel või teisel juhul teha. Mul on kavas hoopis tuua ära paar naljakat lugu, mida on meie peres ikka ja jälle räägitud. Samas ei taha ma kellegi puuduste üle naerda. Tean suurepäraselt, et need ei ole oma teha ja seda ei saa muuta kuidagi.

Esimene lugu jääb sellesse ammusesse aega, kui mu isa sündis. Siis pandi lastele ikka nimesid kirikus ristimisel ja see oli üheks vähestest üritustest rahvale. Kirikusse võisid tulla kõik, kes soovisid. Oli ka sääraseid mammisid, kelle hobiks saigi käia kirikus, kui olid ristsed, laulatused või matused. Loodeti, et ehk mõni kutsub pidulauda ja nii saab ka kõhu tasuta täis. Ka nende külas oli üks selline eit, kes ei lasknud neid sündmusi kunagi mööda.

Minu vaarvanemad viisid oma viimase poja kirikusse ristimisele. Maimukesele pandi nimeks Feliks. Külarahvas teadis, et nende küla eideke oli nagunii kohal ja läksid siis tema käest uudiseid pärima. Ainuke häda oli see, et moori kõrvakuulmine oli nigel. Kui talt siis küsiti, et mis laps nimeks sai, vastas ta kiirelt: “Veel üks”.

Küsijad kehitasid õlgu ja tegid minekut. Otsustati siis hoopis lapsevanemate käest küsida. Nalja koht saabus aasta pärast, kui kurg tõigi mu vaarvanematele tütre. Külarahvas rääkis siis, et kiriku-mooril oli täitsa õigus, tuligi üks laps veel.

Teine lugu on ka kaugest minevikust. Ühtedel mu ammustel sugulastel oli poeg, kes oli kimpus rääkimisega. Mängides teiste lastega, ei paistnud ta kõneraskus välja eriti. Aga kui tuli suhelda võõraste inimestega või oli ta millestki erutatud, ei tulnud tal osa sõnu kuidagi välja.

Märkamatult oli aeg nii kaugele läinud, et poisist oli saanud koolilaps. Koolis tahtis õpetaja lastega tuttavaks saada ja küsis kõigilt lastelt nende nimesid. Meie loo kangelane sai sellega ilusti hakkama ja rahunes juba maha. Siis tahtis aga koolmeister veel teada, mis on iga lapse ema ja isa nimed.

Kõik ütlesid ilusti oma vanemate nimesid, kuni järjekord jõudis meie väikemeheni. Ema nimega sai ta ka kenasti hakkama. Isa nimega oli tal alati raskusi olnud. Oli ta isa ju teisest rahvusest ja kodus ei olnud seda vaja öelda. Seal oli ta lihtsalt isa. Proovis siis poiss hääldada nii puhtalt ja valjult, kui suutis, ikka tuli Jevgeni asemel välja “Ei keegi”. Vaene õpetaja ei saanud aga üldse asjale pihta. Tema mõistis, et see laps ongi ilma isata. Muidugi sai hiljem eksitus ära silutud ja koolmeister taipas ka, et poisil on kõneraskusi.

Niisugused olid siis lood kõvast kuulmisest ja kõneraskustest. Kinnitan veel kord, et ma ei naera nende lugudega kellegi üle. Lihtsalt need on lood minu sugulastest, keda praegusel ajal enam meie hulgas ei ole. Olukorrad olid ju naljakad ja ma ei suutnud neid ainult endale hoida.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!