2014. aasta augustis käisid meil maal külalised ja kuna oli väga ilus ilm, istusime õues. Sai kohvitatud ja niisama lobisetud. Külalised hakkasid juba minekule sättima, kui üle muru tatsas ülimalt agaralt üks must ja suur satikas. Tal olid kulunud ja kollakad ääred. Rabasin laualt fotoaparaadi ja hakkasin klõpsima.

Putukas tundis endal meie tähelepanu ja kus siis alles lisas kiirust. Tundus, nagu ta oleks oma turbomootori sisse lülitanud. Klõpsisin, mis ma klõpsisin, ikka oli pilt udune või liikus see tegelane minu fotoka jaoks liiga kiirelt. Teised vaatasid mu ponnistusi pealt ja naersid mu üle. Lõpuks otsustas vanaonu mulle appi tulla. No see pilt oli juba vaatamist väärt! Keegi oleks pidanud hoopis meid kõrvalt pildistama ja seda nalja jäädvustama. See oli midagi enamat, kui jalkamäng.

Onu sai satikale viimaks jala ette panna ja ma suutsin ainukese enam-vähem kaadri teha. Jala mahapanemise ajal pidi mul esialgu hing kinni jääma, sest tundus, nagu astuks ta kohe minu jahiobjektile peale. Õnneks seda ei juhtunud ja sain ikka oma pildi kätte. See mardikas traavis üle onu kinganina sihukese kiirusega, et ainult imesta. Olin õnnelik, sest sellist satikat oma aias polnud ma veel näinud ja nüüd oli mul pilt ka olemas.

Linna jõudes tahtsin kohe teada saada, keda siis sai taga aetud. Uurisin raamatuid ja otsisin interneti avarustest, aga ei leidnud midagi sarnast. Tuli jällegi pöörduda targemate poole Facebooki grupist Loodusesõbrad. Nemad teadsid kohe, kellega on tegu. Pildil oli kollaserv-ujur, putukas, kes elab tavaliselt veekogudes. Mul tekkis siis kahtlus. Meil on ju jõgi paari kilomeetri kaugusel. Kuidas ta siis meile sai? Esitasin siis oma küsimuse ka neile ja tegin end lõplikult lolliks. Olin ära unustanud, et putukatel on ka tiivad. Keegi just otseselt ei naernud, aga mu küsimus oli küll naiivitari oma. Oli päris piinlik kohe.

See-eest sain teada, et see putukas suurt veekogu ei vajagi. Piisab veetünnist ja see oli meil aias olemas. Et enam mitte täbarasse olukorda sattuda, otsustasin lugeda selle putuka kohta lisamaterjale internetist. Sain teada, et kollaserv-ujur (Dytiscus marginalis) on ujurlaste hulka kuuluv vees elav voolujoonelise kehaga mardikas, kelle tagajalad on muutunud ujujalgadeks. Kuigi nad on eluga vees hästi kohastunud, vajavad nad hingamiseks siiski õhku, mistõttu peavad nad aeg-ajalt veepinnale hingama tulema. Kaitseks märgumise vastu on ujuri keha kaetud õhukese õlikihiga. Ujurid on aplad röövloomad, kes tungivad kallale mitte ainult veeselgrootutele, vaid ka kullestele ja kalamaimudele. Röövtoidulised on ka ujurite vastsed.

Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga.

Andmed on pärit: www.miksike.ee/docs/elehed/8klass/loomad/putukad/8-3-12-1.htm


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!