Minu lapsepõlve suursündmus oli tädipoja pulmas käimine. See jättis säärase mälestuse, mis on siiani meeles. Tädipoja pere hakkas elama alevis ja see jäi ilusti poolde teele koolist koju. Kui nende peresse veel beebi sündis, olime Sirjega seal lausa igapäevased külalised. Seal oli ümbruskonnas palju lapsi ja nii jõudsime koju küllaltki hilja. Eks saime emalt riielda ka, kuid ega see ei aidanud.

Ju me olime tädipoja pere piisavalt ära tüüdanud, et meist lahtisaamiseks leiti väga omapärane nipp. Ühel ilusal päeval kinkis tädipoja ämm meile kaks küülikut. Olime seitsmendas taevas. Lõpuks oma isiklikud loomad.

Tormasime koju, küülikutega korv näpus. Millegipärast ei jaganud kodus keegi meie õnne. Ema ja vend lubasid isegi jänesed kohe supi sisse panna. Pika mangumise peale ema siiski leebus ja lubas küülikud jätta ainult tingimusel, et me ise nende eest hoolitseme. Aga seda me ju ootasimegi. Oli kevad ja kohe oli ka vaheaeg algamas. Vend tegi meie jänkudele puuri.

Olime saanud küülikud teadmisega, et meile anti jänkupoisid. Olgugi, et üks nendest oli suurem ja tigedam. Ema ka takseeris neid ja lõpuks teatas, et pole küülikuid pidanud ja ei oska nende sugu määrata. Sellega siis asi lõppes ja meie küülikud hakkasid elama ühes kastis. Ema lubas kutsuda kedagi vaatama, kes jäneste sugu oskab määrata. Esialgu olid meie küülikud veel väikesed ja nii nunnud. Me saime nende pidamisega ilusti hakkama. Keegi ei pidanud meie eest neid söötma ja koristama.

Kui siis kohalik küla tõpratohter lõpuks meile jõudis, teatas ta, et meil elab küülikutepaar ja varsti on oodata järglasi. Emane pidi juba sedapsi olema. Ema kirus ja vend hakkas uut puuri tegema. Varsti oli meie küülikumammil väikesed jänkud. Ta oli oma poegadele teinud pesa põhu sisse ja isegi meid ei lubatud vaatama. Ega me siis ei häirinud ka neid. Mõne aja pärast kostis puurinurgast kahtlast krabinat ja vahel õnnestus näha isegi mõnda pisikest jänkut.

Vend tegi aidaotsa ühe aia, kuhu jänkumammi oma pesakonnaga hiljem kolis. See oli suur viga. Kus meie pidime teadma, et jänesed on nii osavad kaevajad. Paari päevaga oli aia alt läbi kaevatud terve käikude labürint ja aidaalune oli lausa auguline. Kuna jänesepuur jäi aia sisse, siis lidusid meie jänkud üksteise järel oma puuri väiksemagi ohu korral tagasi.

Üks suur korravalvur oli meie vana kukk, kes ei suutnud kuidagi leppida sellega, et mingid hüppajad õues ringi lasevad ja kanade toitu kipuvad näppama. Meie kirju koer ei tundnud jäneste vastu üldse huvi. Kass turtsus ainult küülikute peale ja eelistas magada kuskil kõrgemal nagu laka redelipulgal või saepukil. Nii jagati õues maid.

Küülik

 

Kätte hakkas jõudma suve lõpp. Ma ei tea, mis plaanid olid emal ja vennal jänestega, aga asi sai ühel ilusal päeval õudsa lõpu. Olime tookord Sirjega kahekesi kodus. Kus olid teised, ei mäleta enam. Nägime küll, et üks villis sõitis kolhoosi vasikate kopli juurde. Mingid mehed tulid koplist läbi ja läksid sealt metsa. Mets oli ju kõigi oma ja mis see meie asi oli, kes sinna läks.

Aga ometi oleks pidanud olema küll. Mäletan, et tulin kaevu juurest veeämbriga, kui käis esimene pauk. Pillasin ämbri ehmatusest maha. Edasi käis kõik kähku. See toimus kui sõjafilmis…..paugud, veri lendas ja laibad. Siis tulid mehed metsast välja. Nad olid sõjaväevormis ja mitte mingid lihtsõdurid. Pagunitel särasid tärnid. Nad korjasid meie jäneste laibad kokku. Mäletan, et jooksime neile järgi ja röökisime, et need on meie jänesed. Mehed ainult naersid ja üks tegi isegi püssiga meie suunas imeliku liigutuse, öeldes “pau-pau”. Edasi me siis ei läinud, saime hoiatusest väga hästi aru.

Kui ema lõpuks koju jõudis, olime Sirjega oma silmad juba punaseks nutnud. See tundus nii kohutav ülekohus olevat. Hirm tekkis alles hiljem. Ema käis miilitsas ja kirjutas koguni avalduse. Miilits oli talle öelnud, et ei saa sõjaväe vastu midagi teha ja oli soovitanud oma jänesed ära unustada. Elasime maanteest kaugel ja meie hoov sinna ära ei paistnud. Ainult maja oli sinna näha. Kus kohast nad teadsid, et meil on lahtised jänesed? Samamoodi oleks nad võinud ka ära viia kõik meie teised loomad. Kuidas nad tulevad üldse püsse paugutama, kui lapsed on õues? Sedasi lõppes meie üritus küülikuid pidada.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!