Muki oli üks meie pere koertest, kellega me koos üles kasvasime ja temal õnnestus ka meie lapsed veel ära näha. Ta oli lumivalge, musta ninaga, väiksemat kasvu krants.

Mäletan kui vanaema ta meile tõi. Olin siis 12 või 13 aastat vana. Nägime, et vanaema tuli läbi viljapõllu. Ainult et me ei saanud aru, mis või kes vanaemaga kaasas oli. Aeg-ajalt paistis vanaema kõrval viljast välja mingi valge asi. Pidasime seda vanaema kotiks. Tal oli ikka kombeks meile tuua oma kuulsaid pannkooke. Tegelikult oli see hoopis kutsikas, kes ümbruse nägemiseks oli sunnitud üles hüppama. Muidugi oli meil meeletult hea meel kutsika üle.

See oli koer, kes võttis üle inimeste kombeid. Meie järgi õppis ta redelist üles ronima, armastas süüa tooreid õunu ja porgandeid – anna ainult neid kätte. Käis iseseisvalt aias tikritega maiustamas ja kommi sõi ka isuga.

Sügisel õpetasime talle kartulivõtmise selgeks. Ta oli super kraapija ja meister hiirepüüdja põllul. Poleks iial arvanud, et hiiri põllul nii palju elab.

Noore kutsikana tassis ta kodunt ära meie kingi. Õnneks ei närinud ta neid puruks vaid viis sauna juurde kase alla. Seal, suure kivi peal oli tema varakamber. Kui mõni jalanõu kadunud oli, siis teadsime, kust neid otsida.

Talvel õppis ta ära meie ehmatamise. Ta jooksis meile kooliteele vastu. Lasi end lume sisse kõhuli ja ootas, kuni temani jõuame ning hüppas siis välja. Mine, võta kinni, kust ta sellise kombe õppis? See mäng pakkus talle suurt lõbu.

Järgmisel suvel täiustas koer veelgi oma hiirepüüdmise oskuseid. Ise ta neid ei söönud, tassis koju ja noris kiitust. Mäletan, et kodus räägiti tihti, et meil pole kasse vaja. Muki on parem igast kassist.

Siis aga juhtus õnnetus. Ühel päeval roomas meie Muki poolvigasena koju ja jäi trepi ette lamama. Ta ei jaksanud isegi seda paari astet üles ronida. Esimese hooga arvasime, et koera on lastud või peksa antud külapeal. Verd me ei leidnud kuskilt. Ema avastas, et koera suu ja keel olid lillad. Siis saime aru, et ta oli saanud hoopis rästiku käest hammustada.

Kohta, kuhu uss oli salvanud, ei suutnud me tuvastada. Koera nägu läks paiste üpris kiirelt. Viisin ta sauna ja tegin Mukile sinna pesa. Esimese päeva lamas ta liikumatult. Keel ja nina kuivasid tal ära. Juua ta ei suutnud. Jootsin teda lusikast vett suhu valades. Süüa ma ei üritanudki anda. Ta poleks seda neelata suutnud.

Kuskilt ajusopist tuli meelde, et peab koerale piima jootma. See pidi vastumürk olema. Mõeldud-tehtud. Nii sai Muki ka iga päev lusikast piima. Teisel päeval käis ka loomaarst meil ning kinnitas meie oletust rästiku hammustuse kohta. Neelamine läks tal lihtsamaks paari päevaga ja varsti sai ta ise juba pead tõsta.

Esimene paksem toit, mis ma talle andsin, oli mannapuder. Täpselt ei mäleta, kaua Muki põdes. Mulle tundus see terve igavik. Teised kodused olid vist lootuse kaotanud, sest mulle öeldi ikka ja jälle, et ei tasu mängida. Peale ema ei käinud keegi Mukit vaatamas. Mul lubati anda koerale piima nii palju kui ta tahab.

Tundsin siirast heameelt, kui meie peni paranema hakkas. Rõõm oli seda suurem, kui lõpuks Muki saunast õue juba ise tuli. Varsti ta jooksis jälle meiega võidu. Truu koduloomana hoidis ja armastas ta meid kõiki võrdselt, ega eelistanud kedagi meist rohkem. Meiegi suhtusime temasse, kui pereliikmesse, kellega alati arvestati. Muki elas veel kaua meiega koos. Nagu ma juba mainisin, oli tal koht ka meie laste elus.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!