Olin ennemgi mööda Nõukogude Liitu reisinud. Kõik tundus olevat samasugune kui meil ja midagi imestamisväärset ma ei märganud. Võib-olla läbisõidul olles ei näegi nii palju erinevusi kui kohal viibides. 1985. aasta talvel õnnestus mul saada töökoha kaudu tuusik Musta mere äärsesse sanatooriumisse Anapas, kus pidin kuu aega oma tütart ravima.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Sellega seoses hakati mind juba Tallinnas šokeerima: raudteelaste polikliiniku lastearstid ei tahtnud kuidagi mu tuusikut ära vormistada. Neile tundus utoopiline, et üks tavaline lihttööline sõidab lapsega Musta mere äärde sanatooriumisse.

Tehti isegi mitmeid telefonikõnesid, et kontrollida minu õigust tuusikule. Imelik, kas nad tõesti arvasid, et käisin tuusiku saamiseks kedagi püssiga ähvardamas? Pika vägikaika vedamise peale sain oma dokumendid korda ja reis võis alata.

Tol ajal said kõik raudteelased kasutada puhkusepiletit, mis andis õiguse tasuta rongisõiduks NSVL piires oma valitud marsruudil. Lihttöölisena polnud mul valikut: rahakott lubas sõita ainult rongiga. Kõigepealt üks öö Moskvasse ja edasi kolm ööd rongis loksumist Anapasse, aga kohale me jõudsime ja oma sanatooriumi leidsime ka ilusasti üles. Meid majutati neljasesse tuppa. Toakaaslasteks saime ema tütrega Ukrainast. Olgugi, et lapsed olid ühevanused, erilist sõprust nende vahel ei tekkinud ja õnneks kaklema nad ka ei läinud.

 

Lugu Musta mere ääres käimisest

Esimene päev oli kõige kiirem. Sai arstide vahet käia ning raviplaani paika panna. Edasi läks juba rahulikumalt. Hommikupoole käisime protseduuridel ja õhtupoole jalutamas või kinos. Mäletan üht jalutuskäiku, kui nägime tänavanurgal meeletut järjekorda. Viimased inimesed isegi ei teadnud, mida müüakse.

Läksime siis tütrega vaatama, mida antakse. Järjekord vonkles oma kilomeetri küll. Müüdi umbes 50 cm pikkuseid lihast puhtaks kraabitud loomakonte. Minu jaoks oli see vaatepilt küll täitsa jabur. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, mida tehakse valgeks kraabitud ja veel nii suurte kontidega. Toakaaslane seletas, et nendest keedetakse puljongit.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Aeg läks Anapas edasi omasoodu ja kätte jõudis mu tütre sünnipäev. Olin juba igapäevaste jalutuskäikudega oma elupaiga lähema ümbruse selgeks õppinud. Teadsin, kus ja mida müüdi ning mida üldse oli võimalik saada. Otsustasin osta tütrele sünnipäevaks tordi. Poodides müüdi väga ilusaid võikreemiga torte, muid sorte müügil polnud. Leppisin toakaaslasega kokku ja kui lapsed magasid lõunat, läksin torti tooma.

Valisin ühe väiksemat sorti tordi välja. Olin oma mõtetega ametis ja ei jälginud kauplemist. Kui järjekord minuni jõudis, küsis müüja ärritatult: ”A где газета?” Ma ei saanud aru, miks peab ajalehega tortipoodi minema. Tädike ronis siis leti alla ja tõi sealt kortsus ajalehe nähtavale. Silus seda ning prantsatas sinna peale minu lemmiktordi. Maksin nõutud summa ja ootasin, et kohe pannakse tort karpi.

Minu üllatuseks tõstis tädi hoopis tordi koos ajalehega üles ja vaatas mind kui ilmaimet. Igaks juhuks ajasin käed ette ja tädike asetas tordi kandamiks mu kätele. Järelikult oli see ajaleht kogu pakend, mis seal pakuti. Õnneks polnud ma oma sanatooriumi korpusest kaugele tulnud, bussi ma ju oma kandamiga kasutada ei saanud.

Tuli vantsida jala. Kõik tänavakoerad võtsid kohe toidulõhna peale mulle sabasse. Tallinnas pole kunagi olnud sellisel hulgal hulkuvaid penisid. Mul oli lausa hirm, aga õnneks ei puutunud ükski koer mind. Jõudsin oma tordiga tagasi selleks ajaks, kui lapsed pidid ärkama. Tegime oma tordisöömise pärast lõunasööki.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Aeg möödus ja meie toanaabrid sõitsid koju. Millegipärast kadusid mu tütre trikotaažist ööriided koos nendega. Mis teha, kui mõnel on lihtsalt pikad näpud ja vajadus ihaldada võõraid asju. Tulid uued toakaaslased. Nendega saime kohe esimesest päevast alates hästi läbi. Nad olid väga toredad ja lihtsad vene inimesed. Tegime palju ühiseid jalutuskäike.

Katrin 7-aastasena
Katrin 7-aastasena

Olin kuskil kaks nädalat kodust eemal olnud, kui tekkis vastupandamatu musta leiva isu. Olin sellisest asjast kuulnud, kuid ei uskunud enne, kui omal nahal tundsin. Käisin iga päev toidupoode kammimas, et ehk on kuskil müügil musta leiba. Ühes poes oli kaupmeheks suure ja kongus ninaga musta verd onuke.

Ju ma olin talle meelde jäänud, käisin juba mitmendat päeva poodidest leiba küsimas. Ega seegi võimatu olnud, et sattusin mõni päev mitu korda ühte ja samasse poodi. Ta puuris mind oma tumedate silmadega ja tundis huvi, et kaua ma siin juba olnud olen. Ütlesin, et ainult kaks nädalat ja ta imestas, et ma nii ruttu musta leiba saada tahan.

Rääkisime veel niisama ühest ja teisest asjast ning minu rõõmuks teatas onuke, et kui ma jõuan veel kolm päeva kannatada, siis saan musta leiba. Tal pidi tutvusi olema ja lubas meile seda tellida. Kauplesin veel natuke, sest see mägede poeg oleks võinud mulle terve kasti leiba muretseda, kuigi minule oleks jätkunud ainult ühest või isegi poolest pätsist.

Kaup sai lõpuks tehtud ning päev ja aeg kokku lepitud. Mul oli veel alles Tallinnast kaasa ostetud komme ja nätse. Otsustasin neist osa ära pakkida ja mägilasele leiva eest tänuks viia. Kindlaks määratud ajal olin ma samas poes tagasi ning sain oma leiva. Onuke lisas veel leiba üle andes: “Специально для вас из эстонской столицы, Риги.” Niisugused teadmised geograafiast siis sealkandis. Suur leivaisu sai kustutatud ja võis edasi elada.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!