Praegu taheti koondada Politsei- ja Piirivalveorkestrit. Igas uudistes aina räägitakse sellest. Minule aga tuli kohe meelde üks lugu meie kodukandi orkestriga.

See juhtus, kui mu tütar oli kas 4 või 5 aastat vana. Maal on ikka olnud suvel üheks põhiliseks sündmuseks surnuaiapüha. Ei pea olema eriti usklik inimene, et seal osaleda.

Rohkem on see austus lahkunud esivanematele ja haudade korrastamise eesmärgil kohalkäimine. Tavaliselt saadi seal kokku teiste sugulaste ja tuttavatega, keda polnud ammu näinud. Nii oli see ka meie peres.

Kes Lehtse kanti tunneb, teab ka seda, et meie surnuaed on Sipelgal ja asub metsa sees, umbes 5-6 km alevist väljas. Sinna sai siis veel bussiga, aga tagasi tuli igalühel ise vaadata, kuidas saab. Sõitsime Sipelgale liinibussiga koos tütre ja tädiga. Teised sugulased läksid, kes autoga, kes ratastega. Surnuaias saime kõik kokku ja nägime seal jälle üksteist.

Nii lootsin, et keegi meid koos tütrega koju ikka tagasi toob, või äärmisel juhul lähme jala. Mäletasin veel lapsepõlvest neid kohti, kus sai teed otseks teha. Ja ega see vahemaa otse minnes ei olegi nii hirmus pikk. Seepärast ma ei muretsenudki.

Päev möödus kenasti. Tüdrukul oli lõbus. Eriti meeldis talle, kui orkester mängis. Ilmselt tegid lapsele nalja suured vaskpillid oma veidrate helidega. Õhinal rääkis ta, kuidas pillide pealt kõik nagu kõverpeeglis kätte paistis. Millal ta neid vaatamas juba jõudis käia, ma ei märganudki. Tegelikult oli talle see esimene kord näha orkestri pille nii lähedalt. Võimatu oli saada teda sealt eemale, kui pille mängiti. Eks ta siis tiirutas seal ümber pillimeeste. Jälgisin teda kaugelt.

Orkestrit juhatas meie kooli direktor. Hoidsin meelega distantsi aukartusest tema ees. Kui kõik lood said mängitud ja surnuaiapüha sai läbi, vajus mu tütar lonti. Tuli kaebama, et onud panevad pille kokku, vist enam ei mängigi. Ütlesin talle, et iga pidu saab ükskord otsa ja meie ka peame vaikselt koju hakkama minema.

Järsku olid meie autodega sugulased kõik kuhugi kadunud. Tädi, kellega me bussis koos sõitsime surnuaeda, oli end ka auto peale osanud kaubelda ilma meieta muidugi. Ta sõitis koos linna sugulastega meist isegi mööda, endal uhke nägu peas ja tagaistmel oli üks vaba koht veel. Ja olimegi tütrega surnuaeda maha jäetud.

Kellelgi polnud meist sooja ega külma. Mis sellest, et mõni sugulane sõitis alevisse suisa üksi autos. Aga ega ma eriti ei lootnudki kellegi küüdile saada. Tundsin oma sugulasi piisavalt hästi ja oleksime ise ka hakkama saanud. Ega me nii väätikesed ka polnud ja küll me pimedaks oleks ikka koju jõudnud.

Sättisime end just minekule, kui kuulsin oma nime hüütavat. Tagasi vaadates nägin ma oma kooli direktorit. Ta tuli ise küsima, et kuidas me koju saame. Neil olevat orkestri bussis veel ruumi. Kui ma soovin, võin nendega alevisse sõita. Mis võis mul selle vastu olla. Läksime rõõmu ja tänutundega nende bussi. Mõtlesin, et ilmast polegi head inimesed veel siit ilmast kadunud. Jalavaeva ka vähem.

Mu laps oli aga eriti õnnelik. Ju ta lootis, et bussis onud veel mängivad talle pille. Sellest lõbust jäi ta muidugi ilma, aga seevastu sai ta ise katsuda pasunaid ja imetleda oma peegelpilti läikivatelt vaskpillidelt. See oli ikka nii suur elamus tema jaoks, et seda räägitakse veel siiani. Mis sest, et nüüd on ta juba suur inimene ja tema enda poeg käib juba keskkoolis. Paljuke siis lapsele rõõmuks ikka vaja on. Ja kui on elamus eriti ere, seda kauemaks jääb see ka meelde.

Mina aga tõdesin jälle, et meie sugulased ei näe oma ninaotsast kaugemale ja puudub hoolivus teiste vastu. Umbes nii, et iga sugulane vaadaku ikka ise, kuidas koju saab. Meie suguvõsas teiste eest ei hoolitseta, kui sa ise ei küsi ja end vägisi pähe ei määri kellelegi.

Niisugune oli siis minu meenutus paljude aastate taha, kui veel peeti surnuaiapühi orkestriga.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta