Sel suvel tuli mul tahtmine majapidamises koristama hakata suuremalt kui muidu. Kõik teavad seda tarkust, et mida rohkem sa kraamid, seda enam sa leiad vajaminevaid asju. Nii oli ka mul. Leidsin oma magamistoa kõrvalt konkust ühe vana ja rauast jalgade peal oleva singerilaadse õmblusmasina. Masin oli veel emaaegne.

Tirisin ta siis konkust tuppa ning taipasin kohe, et sellega pole küll enam võimalik õmmelda. Ta oli ikka kapitaalselt roostes. Passisin siis seda masinat ja pidasin ise plaani, mis temaga teha. Kunagi võis ta ju olla mõne rätsepa heaks töövahendiks, aga praeguses seisukorras ei kõlba ta küll muuks kui vanarauaks ainult. Masin ei käinud isegi enam ringi. Pealegi on mul endal töökorras, uus ja moodne õmblusmasin olemas. Mis ma siis selle vanaga peale hakkan?

Kuna õhtu oli juba käes, jätsin ma selle otsustamise järgmisse päeva. Tirisin masina ainult magamistoast esikusse, et ta ees ei oleks. Mõtlesin veel, et eks siis homme paistab, mis saab ja lootsin, et hommik toob paremad mõtted. Aga õhtul voodis ei tulnud mul kuidagi und. Mõtted läksid kogu aeg õmblusmasina peale.

Millegipärast kangastusid mulle pildikesed Nõmme sõõrikukohvikust. Siis taipasin, et seal baaris olid ju kohvilauad tehtud just vanadele õmblusmasina jalgadele. Edasine läks juba lihtsalt. Plaan oli paugupealt tehtud ja võis magama jääda. Nüüd teadsin, mis mu vanast õmblusmasinast saab. Olin otsustanud, et ka mul peab samasugune laud olema.

Hommikul ärkasin täis indu ja hasarti. Kui siis olin lõpuks pestud, riides ja söönud, võtsin asja käsile. Õmblusmasina sain ma laua küljest kerge vaevaga lahti kruvitud. Nahast rihm oli seismisega nii hapraks läinud, et seda mul polnudki vaja lahti lõigata. Ta murdus ise mu käte vahel. Omaette tegu oli masinalaua maha saamisega jalgade pealt. See oli kinnitatud nelja kruviga jalgade külge. Kolm kruvi sain ma kohe lahti, aga neljas ei hakanud kuidagi liikuma.
 

Olin nii tahtmist täis, et ei suutnud oma algatust pooleli jätta. Helistasin isegi ühele tuttavale töömehele ja palusin talt abi. Kahjuks ei olnud tal aega kohe tulla, kuid siiski sain talt hüva nõu. Ta soovitas mul seda kruvi õlitada ja veidi oodata. Pidin tagasi helistama, kui ma õhtuks ei saa ise hakkama. Tegingi nii nagu kästi ja saingi selle kangekaelse kruvi ka lahti.

Need õmblusmasina jalad olid tolmused ja kõvasti roostes. Otsisin kuurist välja terasharja ja käisin sellega need masina jalad hoolega üle. Kõik lahtine värv ja roosteplekid said maha hõõrutud ilusasti. Tegemist oli kohe terveks päevaks. Õhtul avastasin, et olin isegi lõunasöögi ära unustanud kanges töötuhinas.

Järgmisel päeval värvisin ma need jalad mustaks metalli värviga. Pööningul oli mul üks vana diivanilaud katkiste jalgadega. Lauaplaadi sain ma sealt. Nii tegin kahest vanast ühe uue asja. Ka lauaplaadi värvisin ma musta värvi. Miks just mustaks? Mul on toas kapid ka ju mustad, siis saab kogu mööbel olema ühte värvi. Lauaplaadil ja õmblusmasina jalgadel lasin ma terve nädala kuivada. Oleks ju võinud ka varem need kokku ühendada, aga ma tahtsin, et värv korralikult ära kuivaks.
 

Lauaplaadi panin ma tagurpidi maha ja tõstsin ka jalad pahupidi sinna peale. See ühendamine oli üks kõva matemaatika. Mõõtsin ja arvestasin, et lauajalad täpselt keskele saaksid ja et laua servast jalgadeni oleks kummaltki poolt ühepalju maad. Lõpuks kruvisin jalad plaadi külge kinni ja valmis ta oligi. Jäi veel vaid laud jalgadele tõsta ning tuppa vedada. Olin enda üle kohe päris uhke. Ma saingi ise selle laua tegemisega hakkama. Kes ütles, et naised ei oska ja ei saa midagi tehtud? Sel juhul on see ikka rohkem õpitud abitus.

Ühel päeval käis sama tuttav töömees ka vaatamas mu uut lauda. Kiitis ja küsis veel, et ega mul rohkem ei vedele kuskil samasugust õmblusmasinat. Lahkudes torises veel, et naised võtavad tal töö käest ära. Võtsin seda komplimendina.

Selline oli siis minu laua tegemise lugu.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta