Tean liblikat nimega admiral juba ammusest ajast. Vist isegi lapsepõlvest, sest sellise militaarse nimega liblikat ei saa ju ometi mitte teada. Ma enam ei mäleta, kes mulle teda esimesena näitas, aga meelde ta jäi ja nüüd tunnen eksimatult ära. Hiljem, kui Viidalepa "Liblikamääraja" juba kätte sattus, oli imestus suur, kui lugesin et ta on meil Eestis haruldane liblikas. Mismoodi haruldane, kui isegi mina teda tean?

Esimesed pildid temast on mul pärit kuskil 2008. aasta suvest. Siis oli mul veel filmiga fotokas. Aga pildil ta oli, olgugi et vilets ja hägune. Järgmised pildid pärinevad 2010. aastast maakodu aiast, kus teda juba teadlikult jahtisin ja pildile sain.

Admiralliblikad

Aga 2014. aasta augusti lõpus oli mul temaga väga huvitav kohtumine. Kuna oli hea õuna-aasta ja õunu oli aias rohkem kui omatarbeks vaja läks, loopisime mädanema läinud õunad kompostihunnikusse.

Ühel pühapäeval avastasin kompostilt massiliselt külalisi. Seal oli admirale, koerliblikaid, kärbtiibasid ja nõgeseliblikaid. Tormasin tuppa fotokat tooma. Ega sellist juhust saa mööda lasta. Üksnes admirale oli seal juba üle kümne. Kõik nad olid ülimalt lahked ja lubasid end pildistada nii ligidalt, et aina imesta. Klõpsisin siis kohe isuga.

Isegi naabrid tulid üle aia vaatama, miks on mul vaja kompostihunnikus turnida. Pilte sai kõikidest tehtud. Minu imestuseks oli ka lähedal oleva õunapuu päikesepoolne külg liblikaid täis. Tuli välja, et liblikad käisid õunte peal maiustamas ja siis mindi õunapuu otsa end päikese kätte soojendama. Kompostihunnik aga lehkas käärinud õunte järgi. See tundus nii imelik. Miks liblikad, kes muidu ei taha suurt ligi lasta, nüüd nii sõbralikult käituvad?

Ega mul kaua õunapuu all mõelda ei lastud. Ühel hetkel oli üks liblikas mul juustes. Seisin ja ei julgenud ennast liigutada. Juuksed üle vaadatud, tuldi mu käsi takseerima. Üks admiral oli õite julgeks läinud. Kõndis mu kätt mööda edasi‐tagasi. Tuli öelda “tere” ja kähku "kätt suruda". Kukkusin fotokaga klõpsima, et mitte juhust mööda lasta. Kõdi tuli ära kannatada, kõik ju ilusate kaadrite nimel.

Ma võin ju selle ohvri tuua ja natuke kannatada. Nii siis kõnniti mööda mind tükk aega. Vaadati käsi ka üle ja kui isu täis oli, lennati õunapuu otsa peesitama. Lahkusin sealt väga segaste tunnetega. Küll oli palju küsimusi, aga polnud kelleltki küsida. Miks need liblikad just nii veidralt käitusid? Kui linna jõudsin, hakkasin kohe kirjandust otsima ja lugema. Lootsin vastust saada oma küsimustele.

Admiralliblikad

Mis siis välja tuli? Sattusin ühe artikli peale, kus räägiti koerliblikaliste erilisest lembusest sügiseti käia maiustamas käärinud puuviljadega. Nii täpselt juhtus ka minu aias. Käärinud puuviljades tekib aga alkohol ja liblikad jäävad purju. Palju nendel siis vaja on, nad ju pisikesed. Sealt järeldus: kummaline julge käitumine oli põhjustatud nende purjus olekust. Va alkohoolikud sellised. Poleks iial uskunud midagi sellist. Ka neil on oma nõrkused.

Pajumailane ja purjus putukad

Mati Martini Eesti Looduses ilmunud artikli andmetel elab remmelgate tüvedes pajumailase (Cossus cossus) röövik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jäägid laseb suur, kuni kaheksa sentimeetri pikkune ja üle sentimeetri jämedune röövik närimisel tekkinud õõnsusesse, kust see aegapidi välja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb puu mahlaga ning läheb käärima. Seda käärivat vedelikku tulevad maiustama teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased.

Joodud vedelikust jäävad nad purju, käitudes nagu inimesedki samas olukorras – kaotades mõneks ajaks tasakaalu­ ja orienteerumisvõime. Sageli on sellise koha avastanud ka tihased, kes siis valvsuse kaotanud putukaid püüavad. Kuidas putukates olev alkohol linde mõjutab, pole teada.

Päevaliblikate valmikud saavad süüa üksnes vedelat toitu. Seetõttu on nende peamiseks toiduks taimeõitest imetav nektar. Mõned liblikad imevad meelsasti ka puudest immitsevat mahla ning lehetäide magusat eritist, kuid nendes ei ole piisavalt mineraalaineid ja valke. Seetõttu võib liblikaid sageli kohata toitumas niiskel pinnasel, käärivatel puuviljadel ja loomalaipadel. Vahel tulevad liblikad ka inimeste nahale higi imema.

Enamasti imevad mineraalaineid isased liblikad, kes paaritumisel „kingivad“ kogutud soolad emasele liblikale. Kui niisket pinnast ei leidu, võivad liblikad kuivanud pinnasele ekskrementeerida. Liblika eritatud vedelik niisutab pinnast, millele see langes ning sel moel muutuvad pinnases leiduvad mineraalid liblikale kättesaadavaks ka põua ajal.

Andmed raamatust: E. Õunap ja U.Tartes „Eesti päevaliblikad“

Admiralliblikad

Admiral ehk Vanessa atalanta

Lennuaeg Eestis maist septembrini. Soojal ajal võib kohata kõikjal Euroopas välja arvatud Skandinaavia kesk- ja põhjaosas. Tiibade siru-ulatus on kuni 6 cm ja rööviku pikkus on kuni 3 cm. Tema tiibade põhivärviks on mustjaspruun, millel on punane põikitriip nii esi‐ kui ka tagatiival. Esitiiva ülanurgas on veel valge triip ja väikesed laigud.

Eestis eelistavad nad rohkete õitega meetaimi ning nõgeserohkete kasvukohtadega alasid, et tagada oma röövikutele toidulaud. Veel meeldib röövikutele vesikanep, erinevad kukeharjad ja sügisastrid. Ka üleküpsenud ja mahavarisenud puuviljade mahl sobib kõigile koerliblikalistele.

Külmad talvekuud veedab admiral Lõuna‐Euroopas või Põhja‐Aafrikas. Oma rände ajal lendab admiral kuni 1200 m kõrguselt üle Alpide mäestiku. Selle liblika puhul räägitaksegi tema silmapaistvast kõrglennu oskusest. Kui ta teele jäävad kõrged takistused, nagu kõrged hooned, siis ei möödu ta neist kaarega, vaid suurendab hoopis lennukõrgust.

Andmed raamatust: B. Kuhn “Liblikad”


Loe Pille looduslugusid blogist "Pillevna püüab päeva".