See lugu juhtus siis, kui ma veel algkoolis käisin ja alles Jaanimäel elasime. Mäletan, et siis kattis maad erakordselt paks lumi. Õues olid kõrgete vallidega teerajad kaevatud lumme. Lugu, millest ma siin pajatada tahan, toimus kuskil aastavahetuse paiku.

Meid kõiki kutsuti naabritele külla. Poisid muidugi pidasid seda igavaks ürituseks ja jäid koju. Meie, tüdrukud läksime emaga kaasa. Ilmselt oli see kutse soovist vana aasta sees kõik suhted ära klaarida. Oli ju aasta jooksul nii mõndagi juhtunud, mida sooviti siluda ja sirgeks rääkida. Rohkem tuli naabritel vabandada oma koerte ja hanede pärast.

Selleks õhtuks oli naabritel köetud saun ja pärast sauna istutusime kõik pika laua taha. Meie, lapsed sõime kähku kõhud täis ja kadusime telekat vaatama. Meil sel ajal polnud veel endil telekat, seepärast sai selle vaatamine suureks elamuseks. Õhtu möödus meil lõbusalt ja ka suured võisid vabalt oma asjad südamelt ära rääkida. Polnud lapsi pealt kuulamas.

Külas on muidugi tore olla, kuid lõppude lõpuks tuleb ikka koju minema hakata. Kaua me naabrite pool olime juba olnud, kes seda enam mäletab. Aeg läks ju kiiresti. Kojuminek tuli juba pimedas ette võtta. Sellisel kellaajal õue minek maalapsele ei olnud mingi uudis. Ainult õues oli vahepeal hästi külmaks läinud. Tähed särasid taevas ja lumi krudises mõnusalt meie saabaste all. Läksime kõik hanereas, et mitte sumada paksus lumes.

Olime just jõudnud metsast läbi ja meie põllud ja karjamaa vaatasid juba vastu. Siis aga kamandas ema meid paigale ja näitas käega raba poole. Esialgu arvasime, et eks nüüd tuiab mõni loom ringi ja ema tahab teda meile näidata. Pingutasime pimedas kõik oma silmi, aga nähtavale ei ilmunud kedagi. Ema hoopis käskis meil taevasse vaadata ja seal oli tõesti, mida vaadata.

Üle taeva lainetasid ilusad värvilised lained. Need tulid rabaäärse metsa tagant, liuglesid üle Jaanimäe ja sulasid meie maja kohal taevaga ühte. Aga kõik värvid olid ebamaiselt ilusad ja kirkad. See ei olnud ühekordne vaatemäng. Kõik kordus ikka ja jälle uuesti, ainult värvid olid erinevad. Seal raba taga polnud ühtegi asulat, maanteed ega muud elamist, et oleks selle kuma nii võinud peegelduda.

Need värvid joonistasid küll triipusid, küll laikusid, mis üle taeva libisesid lainetena. Ema ütles, et vaadake ja jätke meelde, need on virmalised. Mäletan, et seisime seal tee peal, metsa ääres ja vahtisime ammuli sui taevasse. Olime kõik sõnatud. See valgusmäng oli kauniks lõpuks ilusale päevale.

Tekkis muidugi kohe küsimusi ka. Meile oli ju õpetaja koolis virmalistest rääkinud ja olime pilte vaadanud raamatukogus raamatutest. Nii õpetaja kui ka need targad raamatud väitsid kooris, et meil ei ole võimalik virmalisi näha. Neid saab vaadelda kaugel põhjas, polaarjoonel ja kaugemalgi. Aga meie elame sellise vaatepildi nägemiseks liiga lõunas.

Meie ometi ju nägime neid ja mitte mina üksi, vaid me olime ju kõik koos ja kõik me nägime seda. Järelikult ei saanud see olla silmapete. Ju siis oli piisavalt külm, et sai sellist pilti näha. Ei oska kuidagi teisiti seda seletada.

See vaatemäng tol õhtul oli suureks elamuseks. Oleksime võinud seda lõpmatult vahtida ja ikka oleks vist vähe olnud. Lõpuks kamandas ema meid koju. Ilmselt kartis ta, et külm võtab meid sinna metsaserva ära, kui me kohe liikuma ei hakka. Seda virmaliste ilu sai näha kuni koduni.

Elamus oli nii suur, et jäi tugevalt meelde. Veel praegugi on see vaatepilt mul silme ees, kui sellele mõtlen. Mul polnud vaja kuhugi kaugele sõita, nägin neid kodust lahkumata. Igavesti uhke tunne oli. Ma olen nüüd näinud virmalisi. See elamus sööbis mällu. Mäletan seda talveõhtut, nagu oleks see alles eile olnud. Sama õhtut naabrite juures ei mäleta ma nii selgelt. Tean seda tänu ema juttudele. Aga virmalised on küll ilusti meeles. Kes teab, kas sellist vaatepilti siin, Eestimaal enam üldse näha saab? Sellised olid minu mälestused kodustest virmalistest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta