Kogu see lugu sai alguse kudumisest. Olen sel talvel tegelenud kudumisega rohkem kui muidu. Kuni jõuludeni kudusin sokke. Need olid jõuluvana kingikoti jaoks. Jaanuaris tegin ma endale kampsuni. Kui see valmis sai, otsustasin kududa enda jaoks veel ühe lühikeste varrukatega sviitri. Vanast ajast oli natuke järgi veel üht hästi ilusat punast lõnga.

Arvasin, et sellest piisab. Mida kaugemale kudumisega jõudsin, seda enam tuli veendumus, et lõngast ei jätku. Otsisin kõigist seni teadaolevatest e-poodidest, aga seda värvi ja tõugu lõnga ei olnud enam kusagil müügil.

Lõpuks panin Facebooki üles kuulutuse, et võib-olla on kellelgi sellise lõnga jääke kodus järgi ja ta raatsib neid müüa. Mul vedas.

Üks kena naine reageeris mu kuulutusele juba sama päeva õhtul. Ta kirjutas ja me saime kaubale. Ostsin lõnga ja ta pani selle posti. Saatis ka foto pakiautomaadi kviitungist. Mõtlesin, et saan lõnga paari päeva pärast kätte.

Ootasin, aga mingit sõnumit ei tulnud. Naersin omaette, et kiiremini oleks sellele lõngale jalgsi järgi minna, kui kasutada Omniva teenuseid. Kui oli aga juba nädal möödunud paki saatmisest, hakkasin seda ise otsima Omniva lehelt.

Hea oli, et see inimene saatis foto kviitungist. Sealt sain teada paki numbri ja oh üllatust, lõngad ootasid juba peaaegu nädal otsa mind Tapal pakiautomaadis. Ainult, et keegi ei olnud suvatsenud sõnumit ega ka e-kirja saata.

Teadsin, et pakk on kohal, aga kätte ei saa, kuna ei ole ju kapiukse koodi. Veel pidin tegema pakihoiu pikenduse, sest käes oli juba paki hoidmise viimane päev.  See läks maksma 3 eurot.

Paki saatmine ise polnudki nii kallis. Kuna aga klienditeenindus Omnivas töötab kella 9.00-st kuni 18.00-ni, ei saanud enam samal päeval helistada ega kirjutada sinna. Järgmine hommik täpselt kell 9 helistasin ja oh imet, sain kohe löögile. Rääkisime asjad sirgeks.

Ja loomulikult ei tunnistanud see näitsik teisel pool telefoni otsas endi viga. Aga ta saatis vähemalt uue e-kirja pakiautomaadi uksekoodiga ning võisin oma lõngadele lõpuks järgi minna Tapale.

Kõige naljakam asja juures oli see, et just eelmine päev käisin Tapal toitu ostmas. Kui oleksin sõnumi saanud õigel ajal, oleksin ka muidugi paki ära toonud. Nüüd tuli järjekordne reis Tapale ette võtta.

Tänaseks on lõngad käes, aga tekkis ikkagi küsimus, kas sedasi inimestele pakkidest mitte teavitamine on mingi uus nõks. Omniva sai ju nüüd raha paki saatmise kui ka selle hoiuaja lisamise eest. Kui ma ei oleks pakki ise otsima hakanud, oleks see vist tagasi saadetud.

Ja jälle tekkis mõte, kas Omniva on ikka inimeste teenimiseks. Hea näide selle kohta on kõik võimalike postkontorite sulgemine maal ja kirjade saatmise välja suretamine.

Linnainimene seda ei mõista, tema võib igast R-kioskist margi osta. Aga maainimene peab kirja saatmiseks tellima margi telefoni teel Omnivast postiljoniga. Meil on praegu lähim postkontor kas Rakveres või Paides.

Tapal ei teagi ma kohta, kus saaks marke ja ümbrikuid osta. Võib-olla neid müüakse kuskil, aga mina ei ole kursis. Jah, postkast on küll isegi meie alevis poe seina peal, aga ilma margita ju kirja ei saada.

Postkasti tühjendatakse nüüd ainult kaks korda nädalas. Sellest võib järeldada, et maainimene, unusta ära kirjade saatmine. Või arvatakse Omnivas, et tänapäeval saadetakse ainult elektronkirju. Ja kui juba viriseda, siis lisan siia veel ka selle, et miks ei saa ometi Omniva pakiautomaati üles seada meie alevisse, poe juurde näiteks. Siis jääks iga paki pärast Tapale sõitmine ära. Ka see maksab midagi. Pensionär ei ole ju püsti rikas.

Niisugused mõtted tulid pähe, kui olin hädas oma paki saamisega.  

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta