Maailmakohvikul on selline fenomen, et seal on alati kohal õiged inimesed. Ühest küljest on see seotud maailmakohviku teemadega, mida parasjagu ”kohvikulauas” pakutakse. Teisest küljest kindlasti Maailmakohvik ise – õhkkond, mõnusad vestluspartnerid ja põnevad külalised. No haarab kaasa! 

Seekord keskendusime autovabamale ja jalgratta-jalakäija sõbralikumale linnaruumile. Luubi alla võtsime Tartu linna ning külas oli Tartu jalgrattateede koordinaator Toomas Põld. 

Mitmekesiste liikumisvõimaluste edendamine linnaruumis on oluline osa linlikust elukvaliteedist – võrdsed peavad olema nii ühistranspordi kasutajad, jalgsi ja rattaga liiklejad kui ka autokasutajad. Ent kuidas on võimalik luua kõigi jaoks kasutatav, samas vahetult ligipääsetav linnakeskkond nii, et kõigil oleks piisavalt ruumi? Kas tänane linna elukorraldus võimaldab ühendada meeldiva kasulikuga – jätta auto, säästa linnaruumi saastamisest ning teha oma igapäevaseid käike jalgsi või jalgrattaga? 

Maailmakohvik 2

Selliselt püstitasime vestlusteema. Kuid mis on mõneti mureliku olukorra taust?

Intensiivne linnaäärde kolimine elik valglinnastumine on soodustab auto kasutamist ja autode arvu kasvu. Kiiresti laienevad linnaalad vajavad rohkem maad, energiat ja transpordi infrastruktuuri. Linna äärealadele kolimine on teatud mõttes tarbimisviis – oma maja, oma auto(d), oma aed. Meeldivama ja rahulikuma elukeskkonna otsingud on aga kulukad, energiamahukad ja seega meie oma elukeskkonda koormavad, sest igapäevased käigud tööle, kooli, toidupoodi on pikad. 

Mugavus ja võimaluste laienemine on teine tendents, mis on kaasa toonud kiire autostumise, mille tagajärjel muutub elukeskkond linnas järjest autokesksemaks ja seetõttu ka ohtlikumaks, eelkõige jalakäijatele ja ratturitele. See on viinud olukorrani, kus (korter)majade vahel on pigem autoteed ja parkimisplatsid, mitte aga õuealad, mänguplatsid, puud ja inimesed – ühesõnaga elu. 

Selleks, et linnakeskkonda ja inimest olulisel määral hoida, tuleb transpordikorraldus muuta säästvamaks nõnda, et ka jalgsi ja rattaga liigeldes oleks mugav omi asju toimetada ja liikuda ühest kohast teise. Linna elu- ja transpordikorraldus peaks eelkõige käima ikka inimeste ja siis autode järgi. Ning tegelikult ei olegi see nii ilmvõimatu! Liikluse rahustamine kiiruspiirangutega, ratta- ja kergliiklusteede süsteemi loomine linnas tervikuna ja sidumine linnaäärsete elurajoonidega ning liiklusmärkidega reguleerimine on vähim, mida teha saab. Muidugi nõuab see kulutusi, ent samamoodi nõuab kulutusi autoteede korrashoid.

Kui me loome tingimused rahulikuks liiklemiseks, soodustame sellega jalgrattakultuuri edenemisest, jalgsi liikumist ja ühistranspordi kasutamist. Praegu oleme veel olukorras, kus jalgratturid tunnevad end võõralt nii sõiduteel kui kõnniteel, sest neile pole liikluses kohta.

jalgratturid kopenhaagenis

Pildil: Jalgratturid Kopenhaagenis.

Seetõttu mõtisklesimegi, kuidas Tartus saaks taolist olukorda parandada ja ennetada. 

• Ikka julgustada jalgrattaga tööle ja kooli minekut. Jalgrattaga sõita on ju tore!

• Propageerida suurematele avalikele üritustele jalgrattaga minekut. Väga hea näide ja kogemus oli Üldlaulupidu Tallinnas.

• Tule rattaga Tartu kevadpäevadele!

• Mine kaubanduskeskusesse jalgrattaga! Pole tüütut parkimisprobleemi. Ja kui tore oleks, kui säästvat mõtteviisi toetaks mõni kaupleja soodustuste andmisega ratturitele (näiteks rattaparkla žetooni ettenäitamisel).

• Politsei annab igal aastal linnale üle hulga jalgrattaid, mis ei ole omanikuni (tagasi) jõudnud. Nende baasilt võiks kesklinnas avada ühe rattalaenutuse, mis soodustaks ka linna külastajaid rattaga liiklema.

• Praegused suured lumehunnikud autoparklates võiksid lumevabal ajal vabalt olla rattaparklad. Nagu praegune suur lumeuputus näitab, saab palju vähemate autoparkla kohtadega hakkama.

• Korrusmajade piirkondades oleks hädasti vaja rattamaju või -lasilaid. Linn võiks välja töötada tüüpprojekti ja seda pakkuda koos ehitustoetusega korteriühistutele.

• Ilmselt meeldiks nii mõnelegi, kui Tartu kesklinna osa oleks üldse suures osas autovaba. Jalgsi liikumine on igal juhul tervislik ja ühtlasi näeks ka rohkem, mis linnas üldse toimub. Juurdepääs võiks olla vaid teenindaval transpordil ja invaautodel.

• Linn võiks ühest linnaosast teha jalgrattaliikluse mõttes näidislinnaosa.

• Välja töötada ülikooli kampuste vahel optimaalne rattatee koos märgistusega „Tudeng rattal“. 

Nagu näha, mõtteid jätkub. Kõige olulisem on siiski saavutada olukord, kus iga liikleja arvestab teise liiklejaga, olgu ta jalakäija, rattur või autojuht. Ent selleks, et meie oma elukeskkond oleks sõbralikum ja mõnusam, peame alustama iseendast. Mina jalgratturina arvestan jalakäijate ja autojuhtidega ja tahan loota, et ka nemad minuga arvestaks. Mõnus ja ohutu „elutuba“ linnas võiks ju olla vahetuskursiks automugavuse vastu.