Nädalavahetusel väisas Bioneer Tartus ökomessi „Elukvaliteet 2010“ ning selle raames toimunud maaelu visioonikonverentsi „Maa mahedaks“, mille läbivaks teemaks oli mahepõllumajandus.

Eestis tasapisi populaarsust koguv maherada on meie heade põhjanaabrite juures juba hoolega sisse käidud ning et teada saada, mis meid ees ootab, haarasime nööbist kinni konverentsil Eesti ja Soome mahepõllumajandust võrrelnud Mikko Rahtolal.

Juba viisteist aastat mahedalt mõelnud ja tegutsenud härra Rahtola on Soome Maheühingu (Luomuliitto ry) vanemekspert ning panustab oma aega ka kahte mahetootmisega tegelevasse ettevõttesse.

Mikko, Te olete ka ise mahetootja. Mida te toodate?

Jah, meil on Viljandimaal viie inimesega talu. Osa on Eesti inimesi, osa on Soome talunikke ja alates 1998. aastast toodame erinevaid köögiviljaseemneid, kohalikke Eesti sorte, ja oleme neid Soome ka müünud mahetalunikele ja huvilistele. Ja siis toodame maheõuna, mis läheb mahla tegemiseks – meil on teine ettevõtte Soomes, mis tegeleb siis mahlaliiniga ja neid õunu müüakse Soome turul, kus on Eesti ja Soome õunu ja mujalt ka juba kokku pandud.

Miks Te õunu just Soome müüte?

Turg on Soomes suurem, just see maheturg. Teine asi, mis on oluline ostja jaoks, et poed teevad tellimuse ja nad saavad iga aasta ja iga kuu selle tellimuse kätte. Mahedaga on meil ikka väga palju seda probleemi, et sügisel kõikidel on ja kevadel ei ole. Ja sellega, et meie ostame erinevatest kohtadest kokku, saame aastaringi müüa oma toodet.

Kui Te vaatate tootmise perspektiivist, siis kus on lihtsam mahedalt toota, Eestis või Soomes?

Mõnes mõttes Eestis on palju eeliseid. Esiteks, siin on palju põldu, on parem kliima, paremad maad. Põlluhinnad on palju odavamad ja ka tööjõud, kui seda vaja peaks minema, on odavam. Sellised asjad on odavamad. Aga ka Soomes on mõned head asjad. Turg on lähemal ja toetused on suuremad. On nagu plusse ja miinuseid mõlemal.

Kas Eesti ja Soome mahetoodete turud on võrreldavad?

On kindlasti, seal on palju sarnaseid asju. Meil olid näiteks sarnased mahelaadad Soomes kümme aastat tagasi. Siis nad lõppesid ära ja järgmine samm oli, et suured poed, marketid, hakkasid aktiivselt mahedat müüma ja siis nagu kadus see vajadus sellise laada järgi. Praegu on Eestis laadad väga aktiivsed ja ma arvan, et järgmise kolme aasta jooksul hakatakse hulgiostjatele suuremaid koguseid müüma ja poodidesse ka. Aga kindlasti ei kao ära see otsemüügi võimalus. See on Soomes ka püsinud ja kasvab kogu aeg samamoodi. Mõlemaid on vaja – nii hulgi- ja suurostjate jaoks kui otsemüük.

Kellelt peaks tulema initsiatiiv arenguks? Kas tarbijalt, vahendajalt või põllumehelt?

No, öeldakse, et tarbija on kuningas. Kui tarbija oma poepidajale ütleb, et kui teil oleks seda ja seda toodet, ma hakkaks siin käima. Või muidu lähen naabripoodi, et seal on parem mahe valik. Kui poed saavad aru, et see maheda valik näitab ka poe üldist identiteeti... selle järgi hakkab tulema, tasapisi.

Kus on Eesti tarbija võrreldes Soome omaga?

No, ma arvan, et Eestis on huvi toetada eestimaist toodet ja Eestis on palju head toidukultuuri. Tahetakse seda ehtsat, Eesti maitset tunda. See võib-olla on isegi Eestis sama kaugel, isegi kaugemal kui meil Soomes. Aga muidugi ostujõud on madalam, et kõik kes tahaksid mahedat, ei saa seda endale lubada nii palju, kui tahaksid. Ja üks asi, mis on muidugi tarbija jaoks oluline, et seda mahedat oleks lihtne leida. Et võib-olla see hind on üks asi, aga teine asi on, et kui mahedat omas poes saada on ja kvaliteet on hea, siis ta läheb kaubaks. Asja lihtsaks tegemine tarbijale on väga tähtis.

Ütlesite oma ettekandes, et Eestis on mahetootmise all 120 tuhat hektarit maad ja Soomes on see ainult natukene suurem...

...170 tuhat hektarit...

...just. Kui võrrelda nüüd Eesti ja Soome pindala, siis oleks nagu Eestis proportsionaalselt rohkem mahetootmist. Kuhu see toodang läheb?

Minu teada väga palju läheb eksporti. Väga palju viiakse teravilja mujale ja samamoodi palju läheb – no ütleme näiteks mahepiima – tavameiereisse. Ma arvan, et Eesti jaoks suurema [mahe]piimatöötleja leidmine oleks üks väga oluline asi, mis aitaks seda toodet edasi,  et see tuleks marektitesse. Nagu Soomes on – mitu erinevat mahepiima valikus ja mitu mahejogurtit ja selliseid asju. Et nad tuleksid ka laias valikus Eesti marketitesse. See oleks võib-olla Eesti jaoks nüüd kõige olulisem asi, mis võiks toimuda lähematel aastatel. Ma tean, et seda on proovitud korda saada, aga see ei ole veel välja tulnud.

Te siis pigem näeksite neid arenguid Eesti siseturul?

Kindlasti on mõlemat pidi seda vaja. On vaja eksportida midagi, sest oma turg ei ole nii arenenud veel, ei ole tooteid, mida saaks siin müüa. Tavaperenaine ei taha osta ju ainult teravilja niisama, koorimata otra või muud sellist. See peab olema mingi valmistoode, mida ta võib kasutada. Siin on töötlejat vaja ja on vaja eksportida, on vaja otsemüüki ja on vaja nõudlust. Igasugust asja on vaja.

Ütlesite, et palju läheb ekspordiks. Kuidas Te kommenteerite ekspordi keskkonnamõju? Ühest küljest on tootmine mahe, aga teisest küljest, kui see kõik välja viia, siis sellel on mingi mõju kindlasti.

Kindlasti on mõju. Teisest küljest oleme me seda kunagi võrrelnud, et kas tasub tuua üks suur veoautotäis kuskilt Saksamaalt või üks kaubikutäis Soomest, saja kilomeetri kauguselt. Ja kui võrrelda, siis keskkonnamõju ei olegi alati tegelikult pikema maa puhul suurem, võib-olla on just vastupidi. Väga oluline mahe puhul on see, et logistika töötab. Et me saame piisavalt suured kogused. Siis ta läheb suhteliselt odavalt, kui saame kasutada samu logistilisi võimalusi, mida kasutavad tavatootjad ka. See logistika pool on esialgu väga raske just taluniku jaoks ja sellega me Soomes nägime ka kümme aastat vaeva, enne kui me saime need süsteemid tööle. Soomes on taludevahelised kaugused veelgi suuremad.

Kas oskate ennustada, millised on mahetootmise tulevikusuunad?

Eile Soome bränditöögrupp hindas just, et Soome tulevik võikski olla just need puhtad järved ja puhas toit. Ja mahetoit on väga tähtis selle juures. Lõpuks hakkab kohale jõudma, et... ütleme niipidi, et mahetootmine on kogu aeg edasi läinud, aga tavatoomisesse tuleb kogu aeg probleeme. Näiteks taimekaitse, kus kemikaale ei ole enam nii hästi saada, igale tootele ei tohi kasutada neid ja iga aasta leitakse probleeme taimekaitsega seoses. Kui energiahind tõuseb, siis see mõjub kohe ka väetise hinnale. Sellised asjad mõjutavad seda, et tavatootmine ei olegi enam nii huvitav talupidaja jaoks. Teisest küljest mahetootmine tõmbab ja tavatootmine lükkab seda asja edasi.

Loomulik areng on siis paremuse suunas?

Jah, tundub, et on. Ma olen 15 aastat teinud seda tööd ja kunagi ei ole olnud nii positiivne seis, kui praegu on. Aga muidugi, tööd on vaja teha palju ja on vaja leida neid uusi ettevõtteid, mis hakkavad neid mahetooteid tegema ja müüma ja turule tooma. Ja talunikke, kes toodavad.

Rääkiste oma konverentsiettekandes ka veel avastamata valdkondadest, mida võiks arendada toiduainetetööstuse kõrval.

Jah, need ka. Kui praegu puudutab maheseadus ainult toiduaineid, siis uued valdkonnad, mis tulevad, on tekstiilid. Nende osakaal turul tõuseb isegi kiiremini kui toidu osakaal. Räägitakse isegi kuni 40 protsendist aastas.

Näiteks puuvilla puhul öeldakse, et tervest maailma kemikaalikasutusest veerand läheb puuvillakasvatuse peale. See tähendab, et kui me hakkame kasutama tekstiile maheda näol, siis on meil väga suur võimalus rõhuda sellele, kui palju üldse kasutatakse taimekaitsekemikaale. Ja kosmeetika on teine asi, mille tervisemõjudest on väga palju räägitud. Mida teevad tekstiilid, mis on vastu meie nahka ja kemikaalid, mis on vastu nahka – see on sama suur või isegi suurem mõju, kui toidu puhul.

Kui tarbijate teadlikkus kasvab, hakkavad nad ise mahedat nõudma?

Jah. Nii ta peab, nii ta peab.



Küsis Martin Eek, www.bioneer.ee


Vaata ka ökomessi pildigaleriid.