See lugu juhtus siis, kui ma veel kooliplika olin. Meil oli kodus kombeks nii, et iga suvi, pärast heinateo lõppu, ladus tädi Alma meie pere väiksemad lapsed oma sapakasse ja tegi meile preemiaks reisi mööda Eestit. Käisime niiviisi mitmel pool reisimas, et kõiki kordi ei mäletagi enam. Reisid jäid enamasti augustisse. Tekid olid kaasas ja ööbisime tihti heinakärbiste all.

Tädi oli meie reisikohtadest palju lugenud ja kõvasti kodutööd teinud. Seepärast oskas ta ka meile teekonna kohta alati midagi huvitavat rääkida. Vahest olid meil ka raamatud kaasas ja nii sisustasime oma ebamugava sõidu ära sellega, et lugeda, mis meid sihtpunktis ees ootab. Oli ju seal pisikeses maanteemuhus karjakesi kitsas ja palav istuda, aga leppisime olukorraga vapralt, sest kunas see maalaps ikka kodunt välja saab.

Meeles on üks vahva seik ööbimisega kuskil Olustvere kandis. Oli augustikuu algus. Ööd olid juba pimedad. Hea laagriplatsi leidsime alles videvikus. Eemal paistis mingi suurte puudega park. Olime süüa kaasa võtnud ja tegime seal samas põllu serval endile pisikese pikniku. See võttis piisavalt aega ning kui söömise lõpetasime, oli juba täitsa pime.

Meie Olustvere lugu

Meie meeleheaks märkasime, kui palju oli igal pool ümberringi jaaniusse. Põld lausa hiilgas nendest. Pole enne ega ka pärast seda korda neid nii palju korraga näinud. Püüdsime neid ja vaatasime taskulambiga. Oli meeletult huvitav. Nendel putukatel oli tagumikus mingi pisike tuluke, mis taskulambi tule paistel kustus ja pimedas jälle helkis. Uurisime neid ja lasime siis jälle vabadusse. Meil oli tegevust terveks õhtuks.

Varsti hakkas aga uni kiusama. Tuli minna puhkama. Pugesime mitmekesi kärbiste alla magama. Nii oli meil kõige parem, julgem ja soojem. Ööd olid veel soojad ja eks me olime end päeval ka piisavalt väsitanud. Jäime kähku magama.

Aga hommikul ärkasime tädi kiljumise peale. Jooksime kõik teda päästma. Ja mis siis välja tuli. Ei olnud seal kedagi teda ähvardamas ega talle liiga tegemas. Vaid need suured puud, mida me õhtul nägime ja pargiks pidasime, osutusid hoopis surnuaia puudeks. Tädi, kes oli kõige varem ärganud, otsustas siis seda parki vaatama minna. Nähtud pilt ehmatas teda nii, et võttis tal kisa lahti. Kui me siis kõik kohale tormasime, kogeles ta, et kui ta oleks seda õhtul teadnud, mis puude taga tegelikult on, poleks ta vist silmatäitki magada saanud. Niisugused hirmud siis.

Meie Olustvere lugu

Tegelikult magasime me kõik korralikult välja. Keegi ei kollitanud ega kummitanud meid. Võib-olla oligi hea, et me õhtul seda parki vaatama ei jõudnud minna. Aga eks see ole iga ühe enda asi, mida ta kardab. Meie jaoks oli aga see nii naljakas, et on veel siiani meeles.

Samas olen ma oma tädile ääretult tänulik, et ta viitsis meiega jännata ja meid mööda Eestimaad ringi vedada. Ilma temata poleks meil neid huvitavaid reise olnud. Tema korraldatud preemiareisid olid meile täielikuks stiimuliks ruttu heinateoga kodus ühele poole saada. Ema oli rahul meie entusiasmiga ja ka meie ootasime neid väljasõite väga. See oligi meile suve suursündmuseks.

Meie Olustvere lugu