Pae tähtsust arvestades tunnistas 4. mail 1992. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Ülemnõukogu erialaste mittetulundusühingute ettepanekul pae Eesti rahvuskiviks. 

Toona kirjutas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel alla sellekohasele otsusele, mille sõnastus oli järgmine: „Võttes aluseks seniseid edukaid kogemusi rahvuslille (rukkilill) ja rahvuslinnu (suitsupääsuke) kasutamisel rahvussümboolikas, peab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium otstarbekaks kasutusele võtta rahvuskivina eesti paekivi. Soovitame riiklikel ja ühiskondlikel organitel laialdaselt propageerida kõigi nimetatud loodusobjektide kasutamist Eesti rahvussümboolikas ja loodushoiu-alases kasvatustöös”.

Seega on täna tähtis juubel – 25 aastat pae Eesti rahvuskiviks tunnistamisest.

Miks on paas ehk paekivi ja miks see eestlaste elus nii tähtis on?

Põhja- ja Kesk-Eesti inimesed tunnevad hästi meie aluspõhjas olevat paasi ehk paekivi (lubjakivi, dolokivi ning mergel).  

Pae kasutamist on palju uuritud ja sellest on ka palju uurimuste aruandeid kirjutatud. Looduses tõestavad pae ammuaegset kasutamist vanad kivimurrud Põhja- ja Kesk-Eestis. Ajalooliselt on eestlased alati osanud paasi  kasutada ilma loodusega pahuksisse minemata. Vastumeelt oli vaid see, kui paasi tuli murda, vedada ja sellest hooneid ehitada võõralt maalt tulnud sundijate piitsa all.

Uued hädad tulid siis, kui järjekordsed kutsumata külalised koos omamaiste käsuandjatega alustasid Eesti jaoks sobimatult suurte paekarjääride rajamist, kust saadud kivi enamasti killustikuks purustati. Sellesse veskisse läks nii hall Lasnamäe paas kui ka ilus helevalge Vasalemma „marmor“. Suured karjäärid tekitasid ümbruskonna inimestele mitu häda: kivi võtmisel tekitatud müra ja tolm, samuti kadus tihti karjääri ümbruskonna kaevudest vesi.

Tööstus ja teedeehitus vajas üha rohkem paasi ja seepärast jõudsid geoloogid juba 40-50 aasta eest peaaegu kõik suuremad paemaardlad detailselt läbi uurida ja saadud tulemuste kohta hulganisti aruandeid kirjutada. Ajapikku piitsamehed lahkusid meie maalt ja kõik paehooned ning muud  rajatised jäid meile. Taastatud Eesti Vabariigis on paevarusid juurde uuritud ja praegune olukord on üsna hea.

Eestlaste elu paekivi rüpes

Pae kultuurilis-hariduslik osa eesti rahva elus on samuti väga tähtis. Suur osa meie rahvast on elanud pae rüpes. Sellest kivist on tehtud elumaju, losse, teid, aedu, riste haudadele. Kiviaedadeks laotud paelahmakate ja väiksemate tükkide võrra said põllud puhtamaks ja põlluviljad võisid seal paremini kasvada. Põlde harides tulid päevavalgele üha uued ja uued kivid ja nii muudeti kiviaiad ja -hunnikud aina suuremaks ning neid sai üha rohkem. Kui põldudel leidus rändkive (nn raudkive), pandi neidki pae hulka.

Talurahvas valmistas paest ka hällisid ja naised kandsid paest ehteid. Seega, põhjapooses Eesti inimesed olid hällist kuni hauani ümbritsetud paega. On tuntud tõsiasi, et rahvaste mõtlemisele, käitumistavadele,  lauludele avaldab suurt mõju neid ümbritsev keskkond. Nii on põhjapoolset eestlast vorminud paekivi ja kivine paepealne maa. Hallis, valkjashallis ning kollakashallis kivis peitub rahu ja kindlus. Seepärast on Eestis Vabadussõjas hukkunud sangaritele valmistatud mälestussambad enamasti paest.  

Pae kasutamisest ja tähtsusest meie igapäeva elus annab ülevaate Porkuni Paemuuseum, mis samuti sel aastal tähistab oma 25-ndat juubelit.

Paasi kasutatakse intensiivselt teede ehitamiseks

Tänapäeval kasutatakse paasi (lubjakivi ja dolokivi) intensiivselt nii teede kui hoonete ehitamisel. Kohati on pae kasutamine tekitanud ka keskkonnaprobleeme ja inimesed on seetõttu päris sageli pae kaevandamise ning kasutamise vastu olnud. Mõne paeerimi (so tehnoloogiline paas, mis sisaldab palju kaltsiumoksiidi või magneesiumoksiidi) kasutamine on viimasel ajal võrdlemisi hoogne ja seda toorainet kasutatakse tsemendi, lubja ja muude toodete valmistamiseks. Kahjuks seni eksporditakse osa sellest maavarast pooltootena.

25 aastaseks on juba saanud ka Eesti Paeliit, mittetulundusühing, mille põhieesmärk on pae kasutamise ja paekultuuri  väärtustamine. Eesti Paeliit asutati, 23. aprillil 1992. a Kuressaare II paekonverentsil.  

Paeliidu põhikirjas on kirjutatud: paeliit seab oma peamiseks eesmärgiks kõik paekivi uurimisega, tootmisega ja  kasutamisega seonduva. Liidu ülesanded on teadusuuringute rakendamine pae kaevandamisel ja kasutamisel ning  pae alase teabe levitamine (paasi tutvustavate käsikirjade kirjastamise, koolituste, võistluste, seminaride, konverentside, näituste jms korraldamine).

Paeliidu liikmed on andnud konsultatsioone vanade paeehitiste renoveerimisel, uute paeehitiste kavandamisel ja ehitamisel (nt uus kunstimuuseum KUMU) ning paest  loodusmälestiste kaitse alla võtmisel. Eesti Paeliit on protestinud ka kultuurilist väärtust omavate paehoonete lammutamise vastu.

Juubeli puhul peab Eesti Paeliit vajalikuks meedias anda igakülgset teavet pae kohta, samuti on koostamisel Eesti paeliidu koduleht aadressil paeliit.wordpress.com