Aive Herja  Go Kojast vahendab Bioneerile loo  kliimamuutustest Egiptuses.

Kliimamuutused on endaga kaasa toonud Vahemere veetaseme tõusu, mis ohustab antiikajast säilinud ehitisi ja raskendab põlluharimist Niiluse jõe suudmealal.

Tõusva mere vahutavad lained sööstavad järjepideva visadusega vastu Egiptuse idaranniku sadamalinna Alksandria betoonbarjääre, mille ülesandeks on linna tõusva mere eest kaitsta. Kuid meri muutub aastatega aina ohtlikumaks, ähvardades soolaste voogude alla haarata ajapikku kõik Niiluse kallastele ehitatud linnad. Niiluse deltale on ehitatud aga Egiptuse kõik suurimad linnad, sest jõgi on kohalikke juba aastasadu Egiptuse kõrbeliselt sisemaalt oma viljakasse sängi meelitanud.

Aleksandria idaranniku sadama lagunevad kaitsetammid ei suuda teadlaste sõnul mere pealetungi varsti enam tagasi hoida, sest sajandi lõpuks võib Vahemere tase tõusta kuni meetri jagu. Teadlased prognoosivad, et meri võtab enda alla kõik praeguse Egiptuse põhjarannikut palistavad linnad, muutes miljonid inimesed keskkonnapõgenikeks ning uputades Egiptuse antiikajast säilunud ehitised.

Vajuv linn

Idarannikut palistavad tänapäeva kalalaevad ja lõbusõidujahid, varjates enda all vetesügavustes antiikaja tsivilisatsioonile kuulunud sadamasildu, ehitisi ja skulptuure. Alksandria asutas rohkem kui 2000 aastat tagasi Makedoonia vallutaja Aleksander Suur. Linna külastasid omal ajal sellised ajaloolised suurkujud nagu Ptolemaios, Julius Cesar, Kleopatra ja Markus Antonius. Enamik kohtadest, mida puudutas nende jalg, on nüüdseks maavärinate ja maapinna vajumise tõttu meresügavustesse laskunud.

1994. aastal avastasid süvavee arheoloogid Pharose majaka säilmed, mida peetakse üheks antiikmaailma seitsmest imest. Laevu Aleksandriasse juhatanud majakas oli omal ajal üle 105 meetri kõrge. Southamptoni Ülikooli süvavee arheoloog Emad Khali arvab, et antiikaja säilmeid, mida võib veel maa peal imetleda, ootab tulevikus Pharose majakaga sarnane saatus.

Soola söövitav mõju

Aleksandria linnakodanikud ei pruugi kliimamuutuste mõju märgata, kuid kohalikud farmerid tunnistavad, et neil tuleb pidevalt kokku puutuda tagajärgedega, mida tekitab Niiluse deltale tungiv Vahemere soolane vesi. Mõne kilomeetri kaugusel linna sadamast elav talunik Khamiesa Abdelsalam Tuto sõnab, et kuna põldude kastmiseks kasutatav põhjavesi on mereveest rikutud, asendub tema perele kuuluvas istanduses datlipalme ja tomatitaimi ümbritsev liiv kiiresti soolaga.

Farmeri 78-aastane isa, Seid Abdelsalam Tuto, kes tegi põlluharimisega algust juba 8-aastaselt, ütleb, et hakkas soola põlluliiva hulgas märkama juba 1930ndatel, kuid tunnistab, et nüüd tekitab sool põlluharimises perele juba tõsiseid probleeme. Selleks, et soola söövitavat mõju vähendada, tuleb liiva põldudele juurde vedada. “Liiva transportimine on väga kulukas, ja meil on valida, kas harida põldu või nälgida. Ja me peame sööma, selleks et elada,” ütleb Khamiesa.

Egiptuse keskkonnaminister Maged George ennustab, et 2020. aastaks on globaalse kliimasoojenemise tagajärjed halvanud umbes 15 % Niiluse deltast. Ometigi on Egiptuse keskkonnaministri nõuniku Elsayed Sabry Mansour sõnul väga raske panna kohalikke inimesi probleemi üle mõtlema.“Ühiskonna teadlikkuse taset on raske muuta või mõjutada, sest kliimamuutuste tagajärjed ei ole kohesed, vaid hakkavad järk-järgult ilmnema alles tulevikus,” nendib Mansour. “Mõnikord meid isegi süüdistatakse liigses pessimismis. Ometigi eelistan olla selles osas pigem pessimist.”

Aleksandria Ülikooli mürkkemikaalide ja toksikoloogia osakonna professor Salah Soliman ja tema 20-aastane poeg Kareem tunnevad muret selle üle, et paljud riigid ei võta kliima soojenemist põhjustavate kasvuhoonegaaside vähendamiseks suurt midagi ette. Olgugi, et Egiptus ühines 1999. aastal Kyoto Protokolliga, hiilisid mitmed hoopis suuremad keskkonna saastajad, nagu nt Ameerika Ühendriigid, ühinemisest kõrvale. Kareem peab ebaõiglaseks, et tekitades vaid 0,5 % kogu maailma kasvuhoonegaaside kogumahust, peab Egiptus ebavõrdselt teiste riikidega kliimamuutuste pärast juba praegu tõsiselt kannatama.

Kuigi teadlased püüavad leida lahendusi, kuidas kaitsta Egiptuse põllumajandust soolast küllastunud muldade eest, kipuvad lahendused olema aeglased tulema. “Egiptust varitseb näljahäda… Ja me peame olema valmis kõige hullemaks,” tunnistab Soliman. Nõustun Egiptuse keskkonnaministri nõunikuga, kes ütleb, et “ühiskonna teadlikkuse taset on raske muuta või mõjutada, sest kliimamuutuste tagajärjed ei ole kohesed, vaid hakkavad järk-järgult ilmnema alles tulevikus.” Siiski, erinevalt härra Mansorist, eelistan olla optimist, sest pessimism võrdub minu jaoks allaandmisega, kuid allaandmist inimkond endale lubade ei saa ega tohigi. Peame vähemalt üritama looduse ja inimese vahelisi suhteid parandada. Ja selleks on meil vaja tegutsemisjanu, mis võib võrsuda vaid optimismist ja usust tegutsemisvajadusse ja meie tegude tõhususse.

Allikas: Liane Hansen; http://www.npr.org/templates/story/story.php?storyId=89660898

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta