Eesti metsade raske seisund ei ole pelgalt keskkonnaprobleem, vaid näitab kogu meie majandusmudeli piire. Vajame majandussüsteemi, mis arvestab sellega, et loodus ei ole lõpmatu ressurss; metsamajandust, mis ei võta rohkem, kui mets suudab tagasi kasvatada; energiakasutust, mis ei põhine pideval kasvul, vaid piisavusel.
 

Suurema osa inimkonna ajaloost elasid ühiskonnad väga piiratud energiakasutuse tingimustes. Inimese kohta oli kättesaadav vaid murdosa (1-2%) tänapäevasest energiast, peamiselt päikese kaudu, toidu ja lihasjõuna, ning vähesel määral tuule ja vee abil. Ka puitu kasutati, kuid selle nappus seadis selged piirid. Metsade ülekasutus viis mitmel pool Euroopas, näiteks Suurbritannias ja Saksamaal, ulatusliku metsade maharaiumiseni (ning tõi kaasa majanduslikke tagasilööke).

Kui Euroopa metsad otsa said, otsiti ressursse mujalt. Koloniseerimine tähendas ka just uute energiaallikate leidmist. Madeira ja Kanaari saarte metsad raiuti esmalt suures osas maha, siis rajati suhkruistandused, ikka et koloniaalriike rikastada. Ka Kariibi mere saartel, nt Barbadosel ja Haitil, hävitati metsad peaaegu täielikult; Põhja-Ameerika ja India metsadest said laevaehituse ja tööstuse kütus. Nii kanti eurooplaste energiavajadus ja ressursinälg üle teistesse ökosüsteemidesse, sageli pöördumatute tagajärgedega.

Järgmine “murrang” saabus kivisöe laialdasema kasutuselevõtuga. Inimühiskond sai ligipääsu miljonite aastate jooksul talletunud päikeseenergiale. See ei olnud pelgalt tehnoloogiline muutus, vaid kujundas ümber kogu ühiskonna. Energia muutus abstraktseks ja näiliselt piirituks ning loodusest sai ressurss, mida mõõta, hallata ja allutada. Nafta süvendas seda suhtumist veelgi, kujundades eluviise, mis põhinevad liikumisel, mugavusel ja pideval tarbimisel. Koos sellega kinnistus usk, et energia on alati kättesaadav, loodus on ressurss, ja majanduskasv võibki olla lõputu.

Täna põrkub see usk reaalsusega. Arusaam sellest, et fossiilkütuste põletamine ei ole jätkusuutlik, on üsna laialdane. Muidugi on viimase paarisaja aasta enneolematu majanduskasv (ja sellega kaasnev energia- ja ressurssikasutus, kaevandamine, jne) toonud kaasa kriisid pea kõigis keskkonnavaldkondades: nii veekriisid, elurikkuse kadumine, saastunud õhk, kui ka ökosüsteemide hävimine, jne.

Eestis näeme, kuidas ühe kriisi lahendamise nimel luuakse hoopis uued probleemid. Fossiilkütustest loobumise sildi all raiutakse meie metsi, et toota „bioenergiat“, mis toidab sama energianäljast majandust mujal. Meist on saanud ressurss rikkamatele riikidele, ainult seekord koloniseerime me iseenda maad ja tulevikku, metsi, mis on püsinud läbi Saksa, Rootsi, Vene Tsaari ja ka Nõukogude Liidu koloniseerimise, kuid mida nüüd hävitame ISE lühiajalise kasu ja kaugete kolonisaatorite nimel.

Niisiis, Eesti metsade eest seismine ei ole ainult metsanduse küsimus. Seetõttu ei saa Eesti metsade kaitsmist lahutada laiemast küsimusest: kui palju on piisav? Kui eesmärk on lõputu kasv, satuvad varem või hiljem surve alla pea kõik ökosüsteemid, alustades muidugi kõige vaesematest piirkondadest ja riikidest, sest kasvav majandus tähendab kasvavat ressurssi- ja energiatarbimist. Kaevandused mujal maailmas, kust hangitakse materjale „rohetehnoloogiate“ jaoks, nihutavad koormust vaid ühest kohast teise, kui eesmärgiks on majanduskasv. 

Eesti metsade eest seismine tähendab seega ka enamat kui meie endi elupaiga kaitsmist. See tähendab seismist sellise tuleviku eest, kus meie eluviis ei hävita meie enda ega ka teiste (eriti koloniseeritud) kogukondade puhast õhku, vett, mulda ja toitu, ja elurikkust, nende eluviise ja kultuure… nagu metsad, mis on Eesti elu ja identiteedi osa! Erinevalt Madeirast, Barbadosest või Haitist on meil veel valik oma metsade saatuse üle. Küsimus on, kas me kasutame seda...

Kohtume 25. aprillil Tallinnas Tammsaare pargis! #metsameeleavaldus

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta